16 veebruaril tähistame vastlapäeva!

Vastlapäev kuulus vanasti põllumehe pidupäevade hulka, oli seoses põllu, niidu ja karjaga, selle murede ja rõõmudega, ennustuste ja lootustega, uue töösuuna votmisega varsti algavas kevades. Talus oli tavaks vastlapäeva õhtul süüa oa- ja hernesuppi seajalgadega, et sead suvel kosuksid. Seajalakontidest tegid poisid mänguasja - vurri. Järgmisel päeval oli hea koolis tundide vaheajal tüdrukute nina all vurri lasta, neid narritada. Kodus aga panid suuremad tüdrukud puhtaks soodud seajalakondid rehetoa porandale ritta. Kelle kondi nüüd koer kõige enne suhu haaras, see tüdruk pidi varsti mehele saama. Ka viidi seajalakondid teisel päeval sealauta ja öeldi emisele, et ta tooks nii palju põrsaid, kui konte on lauta toodud. Ja kui vastlapäeval oli noor kuu kolm päeva vana, pidi tulema hea vilja - aasta. Ning vastlapäeval metsast toodud poletispuud ja haokubud hoiti sügiseni reheahju kütmiseks, et saada hea idanemisega seemnevilja ja puhta maitsega leivavilja. Levinud oli ka komme vastlapäeval viia põllule koorem sõnnikut, et panna sellega põhi heale viljakasvule, eriti linale eeloleval suvel. Kõige tähtsam oli vastlapäeval liulaskmine,lõbus sõit ja trall lume sees.Vastlapäeva sõit ehk liulaskmine lõppes tavaliselt kulakõrtsis, kus noored lõbusalt tantsu lõid ja vanad mehed sel päeval omavahel juttu ajasid. Tihti kujunes aga noorte vastlasõit ootamatuks kullasõiduks kas naabervalla või naaberkula tuttavasse tallu, kus siis vastlasimmaniks lahti läks. Hiljem kujunesid vastlaõhtud juba rahvamajades vastlapidudeks lavaliste ettekannetega, laulu ning muusikaga ning lõpuks tantsuga puhkpilliorkestri saatel. Vastlasõidust ei tohtinud keegi noortest tüdrukutest ja poistest puududa. Siis ju ei pidanud suvel lina kasvama, kui tüdrukud vastlaliugu ei lasknud; lina pidi jääma lühikeseks ja minema tutri täis. Veel tähtsam oli muidugi lõbus sõit ja trall, millesse isa-ema heatahtlikult suhtusid. Neiud - noorikud aga laulsid:



Vistel - Vastel poisikene,

ei Vastel toassa seisa,

Vastel sõidab vainulla,

kulmakindad käessa,

soe kasukas seljassa.

Vastel laulab vainulla:

“Linad liulaskjale,

ebemed eietajale,

tudrud toassa istujale...”



Kelgujooksu pikkune pidi olema suvine linakasv. Kelle kelk või regi kõige kaugemale lumisele põllule liugles, sellele pidid kasvama kõige pikemad linad.