TSÄSSONATEST.

Peaaegu igas seto külas oli oma kabel, mida kutsuti tsässonaks (venekeelsest sõnast „tsäs” – tund, st palvemajas peeti tunnipalvusi). Tavaliselt on need väikesed puust ehitised, mille sees on hulgaliselt pühasepilte, pühaserätte, küünlaid ja lilli. Tsässona katusel on väike rist. Tsässona ehitas ja seda hooldas külarahvas ühiselt. Tänapäevalgi on tsässonad seto külamaastike lahutamatud osad. Külapeod langevad enamasti kokku erinevate usupühadega, mis on seotud tsässonate nimedega, mis lähtuvad kas pühakust või usupühast. Igal tsässonal – nagu ka kirikul – on oma kaitseingel, pühak.
Kuna tsässon on setode pühakoda, mis on tihedalt seotud praeguseni säilinud kombestikuga, tuleks Setomaa külastajatel sellega arvestada ja nende privaatsust austada. Tsässonad on üldjuhul lukustatud ja võti asub külavanema või tsässona peremehe (perenaise) käes. Võimalus tsässonat külastada võib avaneda külapühadel, kui tsässonas peetakse palvust.