Jaanipäev.

Jaanipäeva (7. juuli) nimetus pärineb kirikukalendrist. See päev on ristija Johannese nimepäev. Suvepühana on jaanipäev vastandiks aastavahetuspühadele talvel. See on peotähtpäev erilise pidulikkusega ja maagiliste toimingutega. Tule ja leegi kaudu võib jaanipäevalvabaneda kõigest halvast, eriti aga üleloomulikest jõududest. Populaarne on ka tulevase ennustamise viis. Üheksast korjatud taimest punutud pärg, mis ööseks pea või padja alla pandi, kutsub unes tulevast pärja järele tulema. Jaanipäeval ka kiigutakse, sest usutakse, et läbi õhu liikumise puhastub inimene halbadest mõjudest.

Kuna jaanipäevaks tuleb tihti kogu suguvõsa kokku, tehakse koduõlut. Jaanipäeva nädalas kogutud piimast tehti võid, kohupiima ja sõira, mida hiljem ühiselt söödi. Kui jaanipäeva õhtul kari koju tuli, vaadati tähelepanelikult lehmi. Kui lehmadel heinakõrred suus, tuli hea heinarikas suvi ja talvel ei tule söödapuudust. Karjasele anti jaanilaupäeval sõira, et ta ikka hästi karja järele vaataks. Heinu jaanilaupäeval koju ei toodud, siis võis kuri karja karata. Hommikune lüps tehti enne päikesetõusu, et Jaan ei saaks poolt piima ära võtta. Käidi kirikus, kuhu võeti pühitsemiseks kaasa piimatoite. Oldi lahkunute haudadel ja kaunistati kalmusid. Jaanipäeval sõlmitud abielul pidi olema kõige tugevam ja kestvam õnn. Kui külas tehti jaanituld, usuti, et nõiad ei tulnud ei karja juurde ega koju nõiduma.

Jaanipääväl mindäs miiksihe Jaanikivi mano. Kivi pääle pandas võido, kohopiimä, villo ja muud kraami. Peräh veevä´ vaesõ´ kraami säält är´. Kivi pääl om suur Jaani jälg, timä om sääl istnu´ . Kel määnegi hädä man oll, tuu pidi vasta kivvi haigõ kotusõga nühkmä, vai hämmes silmi pühä ojaviiga. Sis sai jäl nägijäs. Jaanipäeval tehti palju piimasööke, sest kartulid olid selleks ajaks otsas ja liha hoiti heinaajaks. Tehti palju külmsuppe, kuhu sisse pandi palju rohelist, kõike mida aiast juba võtta oli. Joodi hapendatud kasemahla, söödi kama, tehti lihaleiba, sõira, pirukaid, kisselli. Söödi kollaseks värvitud mune.