Eestimaa...See on avatud olemise mererannad ja üksi olemise muinasjutu metsad,see on kevadine rändlinnuputus ja sügisene värviuputus,see on romantiline suveöövalgus ja pimestav härmatis talvepäevades.See on veel tuhat asja...Rändaja teed on siin otsatud...

воскресенье, 21 февраля 2010 г.

Seto Rahvuseepos.


Lugu algab peategelase Pekolasõ sünniga. Nagu rahvalauludeski, aitavad Jumal ja Maarja ise sünnitajat. Sarnaselt kõigile eepilistele kangelastele kasvab Pekolanõ imeruttu ja sirgub tõeliseks vägimeheks, kes töödes on kõigist teistest tugevam. Kui jõuab kätte aeg naisevõtuks, küsib Pekolane nõu vanematelt. Jumal saadab Peko emale juhatava unenäo: mere ääres on imeline õunapuu
( seto rahvalaul Uiboneiu ), selle all koob sukka Nabra, vanemateta Ilmaneiu ja sellepärast Essu kasulaps. Peko käib Nabral kosjas ning järgnevad pulmad.
Järgnenud päevadel tehakse tööd ja elatakse, nagu setu talus ikka. Nabra kannab hoolt, et viljadele jätkuks vihma ( Ilma – neiu ikkagi! ). Pekol kasvab kaks poega: julge Jorosk ja kandlemängija Merosk. Töödki tehakse lauluga.
Pekolasõ isa leiab kord nurmelt kiiora, imelise tammenuia, mis viljakasvu parandab, kui seda nurmele näidata. Isa annab pojale nõu kiiora kirstu peita ning tulevases võitluses sõjanuiana kasutada. Varsti selle järel surevad Peko isa ja ema.
Vanemate surma järel on rahuaeg lühike, sest vaenlane tungib maale. Peko valmistub lahingusse minema oma maad kaitsma. Ta võtab isa leitud kiiora ja paneb selga ema valmistatud riided ja vööle mõlasuuru mõõga. Naise pärimisele, millal teda otsima minna, vastab ta: kui ta on olnud juba neli-viis päeva vere sees.
Enne lahinguväljale siirdumist käib Pekolanõ oma salakoopas jumalat palumas. Linnud toovad sõnumi, et ta peab kiirustama.
Lahingus saadab Pekolanõ oma väsinud mehed puhkama ja võitleb üksi arvukate vaenlastega mitu päeva. Kiiorgi hakkab juba kilde lööma. Peko paneb kiiora kivi alla ja jätkab võitlust mõõgaga, kuni vastase vägimehed on kõik võidetud, tapetud või põgenenud. Venelased aga korjavad oma kõvemad mehed kokku ja tabavad Peko une pealt. Nad võtavad sõjariistata jäetud vägimehe vangi.
Kodus ootavad naine ja pojad asjatult Pekot. Nabra saadab poegi isa liivakoopa juurde vaatama, aga need tulevad tühjalt tagasi. Jumal läkitab koduhoidjaks 3 sulast ja 3 näitsikut, kes juhatavad märgi kuidas Pekolast leida. Isa liivakoopa juurde jääb Merosk kanneld mängima, kuni ema vanema pojaga isa tagasi toovad.
Nabra ja Jorosk leiavad märkide järgi Peko asukoha ning koos tahetakse põgeneda. Peko jookseb kiiorat haarama. Põgenemisel Jorosk komistab ja ta tapetakse sinna, Nabra aga võetakse vangi. Peko jõuab kivi juurde, mille all oli kiior. Kiior keelab tagasimineku, sest nii on jumalast määratud sündima. Vangistatud Nabra eest (kellest saab venelaste laulik) kannab hoolt Essu.
Pekolanõ läheb liivakoopasse, kus ta jutustab pojale juhtunud õnnetusest. Koopasse tuleb Essu ise, kes kroonib Peko Setumaa kuningaks ja nurmejumalaks. Ta osutab ka esimesele tööle, mida kuningana tuleks ette võtta – riigi puhastamine sõjaga siginenud metsloomadest. Moroskil lubab ta naiseks võtta ühe oma näitsikutest. Kuningana jääb Peko elama oma koopasse.
Meroskile meeldib Anne, keda ta palubki oma naiseks. Anne oleks nõus, kui saab Essult loa. Leina tõttu jääb pulmapidu ära, Essu saadab vaid anne armsalt Meroski majja.
Noorpaar käib Pekot koopast koju kutsumas, kuid see keeldub: kuningal on palju hoolt. Ta laseb seppadel valmistada väärilise mõõga ja puhastab metsad karudest ning põtradest. Kuningas kannab oma kiioraga ka selle eest hoolt, et vili hästi kasvaks.
Peko jääb vanaks ja ei taha enam ilmas elada. Ta laseb seppadel oma küljeluust mõõdu võtta ja valmistada sama suure rauast küljeluu, et see tulevastele põlvedele enda meenutamiseks jätta ( Petseri kloostris külastajatele vaatamiseks posti külge riputatud rauast kaarekujuline kaalukang! ). Jumal saadab talle une, kus ennustab tulevasi asju. Nähtud une kuulutab ta rahvale. Oma koopa laele istutab ta tammekepi – sellest kasvava tamme koor hakkab ravima hambavalu ( Petseri kloostri tamm ). Esimesele linnule, kews istutatud tammele laskub, lubab ta varaseima laulu õiguse kevadel, järgmisele kõige kumedama hääle. Lindudeks on lõoke ja kägu. Oma koopa kohale annab ta käsu ehitada klooster.
Peko jääb oma koopasse igavesele unele. Jumal laseb koopasuu lukku panna, et keegi ei saaks vägimeest häirida. Koopa kohale ehitatakse klooster. Peko poolt ennustatu läheb täide.

Комментариев нет:

Отправить комментарий