Laule merest.

MERE KOHAL SÄRAB TAEVAS

Mere kohal särab taevas
taevas see on tähti täis.
Palju tähti alla langes,
palju rohkem alles jäi.

R: ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda voin?

Mere kaldal liivaluited,
luited need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis?

Merevetel sõitvad laevad,
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab taevas,
taevas see on tähti täis

Purjedes oli lust.

Siis purjedes oli meitel lust
kui koveras oli laevamast :,:

Maal igauks laeb puhkama,
peab madrus masti ronima :,:

Kas olgu torm voi pime oo,
vaat mastis seal on ikka too :,:
Uks madrus kurivaim kuukkus vette,
ei teda saa sealt enam katte :,:

Ei seal pole haua andijat
ega kirikaial kandijat :,:

Seal havid haua annavad
ja sarjed sarki saravad :,:

Ja sarjed sarki saravad
ja kiisad kelmid kiidavad :,:

Et madrus kurivaim kukkus vette,
ei teda saa sealt enam katte

Nalju merest))).

Kord olid kaks meest paadiga kalastamas. Akitselt tõusis märu ja viis paadi kaugele avamerele. Varsti torm aga rauges ja peagi oli meri sile kui peegel. Ja siis, seitsmendal päeval, kui meestel oli janu ja nälg, tõmbasid nad veest mingi pudeli välja. Tegid selle lahti - pudelist ronis välja dzhinn ja ütles: "Noh, öelge oma soov!" "Tahan, et oleks õlut merena," poetas üks kähku. "Saab täidetud!" ütles dzhinn ja kadus. Mehed ootavad ja ootavad - õlut ei tule ega tule. Järsku märkavad - meri puha õlleks saand! Nüüd pahvatas teine mees: "No see oli sul küll kenasti välja mõeldud. Kuhu me nüüd hadad teeme, paati jah?!"

VALGED KAJAKAD KISAVAD RANNAL.

Valged kajakad kisavad rannal
punapaikese loojangu eel,
tuulekeerises jouavad randa
valged lained, mis murduvad teel.

R: Meri on, meri jaab, meri olema peab,
laine laksudes rannale loob.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained murinal randuvad siis :,:

Sinimeri, su vahusel pinnal
nakineide seal tantsimas naen,
ja meri on sunge kui hauas,
ei tahti seal vilkumas nae.

Nakineiu, sa punud mul parga
merelainete sugavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu umber sa armutult seod.

Sääl kaugel kaugel merel.

Saal kaugel kaugel merel on purjetamas laev
Laev kannab rasket koormat, ei ole tal sest vaev
Saal tuuri juures seisab noor priske merimies
ta kaega ratast poorab, tal kompass seisab ees

See suure uhke laevaga mis tugev mitme mastiga
laks uljalt ulgumerele, et jouaks onne jarele
Kui vaga, vaikne on minu rind kui maikuu ohtu vetepind,
siis kallim, kallim motle sa, sinu rinnal hingata on hea

Tuul puhub purjedesse, laev lendab edasi
see noormees vaatab ules, kuu paistab selgesti
Ja tema motted kaivad saal kaugel koduteel
kus jaand uks kena neiu tema jarel leinama

See suure uhke laevaga..

Kus jaanud isa, ema ja tutvad, sobrad koik
Kus haljad metsad murud ja laululinde koor
Ja mitu tuhat lille on oitsmas aasadel
seal aedas lehtpuu vilus oli ilus kondida

See suure uhke laevaga..

Nuud olen kaugel merel, meel kurb ja rahutu
Minu umber merelained, kui kole motelda
Oh joua laev ja rutta nuud kiirelt edasi
Et saaksin sadamasse ja kallima rinnale

Leiti meteoiidikraater.

OSMUSSAAR.

Uldandmed / Pindala 480 ha / Pikkus 4,6 km / Laius 1,3 km
Osmussaar asub Eesti looderannikul ca 7 km kaugusel mandrist. See on Balti
klindi jaanuksaar, mis kerkis merest 2000-3000 aastat tagasi. Siinsete geoloogiliste
vaartuste, taimekoosluste ja linnustiku kaitseks moodustati 1996. aastal
maastikukaitseala. Saar koos seda umbritseva rannikumerega kuulub
Nova-Osmussaare hoiuala koosseisu. ASUSTUSLUGU
Osmussaare asustuslugu sai toenaoliselt alguse juba viikingite ajal, kust on
parit legend skandinaavlaste peajumala Odini matmisest saarele. Viimase
seotust saarega margib ka selle rootsikeelne nimi - Odensholm.
Osmussaare polisasukateks olid sajandite valtel rannarootslased. 1930ndatel
aastatel elas Osmussaarel seitse perekonda (ligi 140 inimest). Saare keskosas
asunud sumbkula kandis nime Bien. Koige markimisvaarsemaks sailinud
ehitiseks on 1766. aastal rajatud lubjakivist kabeli (Jesu Kapell) varemed.
Rannarootslased evakueeriti Teise Maailmasoja tottu 1940. ja 1944 aastal.
Teise Maailmasoja jarel oli Osmussaar suletud piiritsoon, kus paiknes vaikesearvuline
Noukogude sojavaeuksus. Seda perioodi saarel jaavad meenutama
lagunenud kasarmuhooned ning militaarreostus. Viimasest on tanaseks
paevaks suudetud markimisvaarne osa korvaldada. Peale Noukogude vagede
lahkumist 1990ndatel aastatel jai saar kumnekonnaks aastaks tuhjaks. Alates
2001. aastast elab Osmussaarel pusivalt uks perekond.
GEOLOOGIA
Osmussaar on geoloogiliselt vaga ponev saar. Koige rohkem on huviliste
tahelepanu palvinud pohjarannikul asuv pank. See on osa ligi 1200 kilomeetri
pikkusest Balti Klindist, mis ulatub Olandi saarest kuni Laadoga jarveni.
Pankrannik on koige korgem tuletorni lahedal (7 m) ning madaldub jark-jargult
kagu suunas. Uhe parema naidisena Balti Klindist kandideerib see UNESCO
maailmaparandi nimekirja. Piki saare laanerannikut matkates naeb ulatuslikke klibuvalju. Need koosnevad
lubjakiviklibust, mille lainetus on siledaks lihvinud ning laugeteks
vallideks kokku kuhjanud.
Osmussaarel ning seda umbritsevas rannikumeres asub rohkesti mustjaspruuni
varvusega kivisid - gneissbretsasid. Need on tekkinud 540 miljoni
aasta eest, kui Osmussaarest 10 km kirdes langes merre Neugrundi meteoriit.
Korge temperatuuri ja rohu tottu tekkis endise merepohja materjalist uus
moondekivim. Sulakivimimass paiskus plahvatuse kaigus meteoriidikraatrist
valja. Hilisemate jaaaegade kaigus on jaa bretsarahne saare lahiumbrusesse
ja Loode-Eesti rannikule laiali kandnud. Kuulsaimad neist on saare laanerannikul
asuvad Skarvan ning lainetuse poolt rasitud Kaksikud.
Saare kirderannikul asuvad omaparased kivist moodustised, mida nende kuju
tottu on hakatud kutsuma „krokodillideks“. Need on bretsakivimist sooned,
mis on lubjakivilohedes tardunud. Hiljem on pehme lubjakivi lainetuse ning
maavarinate mojul tugevama kivimi umbert ara murenenud. TAIMKATE JA TAIMESTIK
Loodusdirektiivi I lisa elupaigatuupidest esinevad Osmussaarel rannikuloukad,
esmased rannavallid, pusitaimestuga kivirannad, merele avatud
pankrannad, rannaniidud, kadastikud, kuivad niidud lubjarikkal mullal,
alvarid, sinihelmikakooslused, liigirikkad madalsood ja vanad laialehised
metsad.
Osmussaare ehteks on looniidud ehk alvarid. Alvarid moodustavad saare
pindalast rohkem kui kolmandiku. Kuival paepealsel asuvad looniidud on
horeda, kuid vaga liigirikka taimestikuga. Looaladega saab matkaja tutvuda
mooda laanerannikut liikudes, alvarid algavad vahetult peale lainetuse
mojupiirkonda.
Omaparase kujuga on rannalahedastel aladel kasvavad kadakad. Pidevate
tuulte tottu on need vaga madalad ning roomavad mooda maad. Loopealsetel
kasvavatest soontaimedest on arvukaim arukaerand, rikkalikult esineb
angerpisti, umaralehist kellukat, hobumadarat ja lood-timutit, kohati
kassikappa, kassisaba ning kuu-votmeheina. Kaitsealustest taimeliikidest on
koige margatavam veripunane koldrohi.
Alvarite korval leidub saarel peamiselt niiskeid ja kuivi aruniite, soostunud
niite, madalsoid ning kadastikke. Tanu LIFE-NATURE projektile taastatakse
saare kirde- ja keskosas rohkem kui 100 ha rohumaid. Karjatamiseks kasutatakse
peamiselt islandi lambaid.
Osmussaarel kasvab 29 kaitsealust taimeliiki, millest koige haruldasem on pankrannikul kasvav taani
merisalat. Osmussaarel esineb
16 liiki kapalisi, sh soo-neiuvaip,
tumepunane neiuvaip,
karbesois, harilik muguljuur jt.
Loodusdirektiivi kuuluvatest
soontaimedest kasvab saarel
soohiilakas.
LINNUSTIK
Osmussaar jaab veelindude
Ida-Atlandi randeteele, seetottu
lendab siit labi miljoneid
veelinde. Saare rannik ja
Poosaspea neem on uks
parimaid vaatluskohti arktiliste
veelindude rande jalgimiseks
Laanemere pohjaosas. Koige
ponevam on linnuhuvilisele
saart kulastada aprilli algusest
mai lopuni ning sugisel
septembri keskpaigast oktoobri
lopuni. Arvukamad labirandajad
on aul, must- ja tommuvaeras, jarve- ja punakurk-kaur, valgeposk- ja
mustlagle, sotkas, rohukoskel, soorudi, viupart ning merivart.
Osmussaarel on kohatud 178 linnuliiki, viimase loenduse kaigus registreeriti
90 liiki haudelinde. Pesitsejatest on Eesti mastaabis olulisel hulgal
voot-poosalind, punaselg-ogija, rohukoskel ja tommuvaeras. Linnudirektiivi
I lisa liikidest pesitsevad saarel huup, roo-loorkull, teder, rukkiraak,
sookurg, niidurudi, jogi- ja randtiir, voot-poosalind ja punaselg-ogija.
Kesksuvel on ponev saare laanerannikul asuv Sanna Sia. Madalaveelisel
tuulte eest kaitstud lahesopil peatub juuli keskpaigast augusti lopuni
arvukalt kurvitsalisi (soorudi, liivatull, kiivitaja, mudatilder, suurrisla,
tutkas, tumetilder, kovernokk-risla, heletilder, vootsaba-vigle ja pluu).
Saare rannikuvetes talvitub arvukalt aule (hinnanguliselt kuni 100 000 is.).
Koige haruldasem talvituja on ule-maailmselt ohustatud kirjuhahk

Osmussaar kandideerib UNESCO loodusparandi nimekirja.

Kaie Ilves
kaie@le.ee


Osmussaare pank ja kallas voivad Balti paekalda osana kuuluda juba jargmisest aastast UNESCO maailmaparandi kaitse nimekirja.
„Osmussaare pank ja kallas on osa Pohja–Eesti pankrannikust ehk Balti klindist ja kuulub naidisalana UNESCOle esitatud nimekirja," selgitas Silma looduskaitseala direktor Tiit Randla.

Balti klindi seitse silmapaistvamat loiku, sh Osmussaare, esitas UNESCO maailma kultuuri– ja loodusparandi nimekirja keskkonnaministeerium 2004. aastal. „On toenaoline, et Balti klint nimekirja laheb," utles Randla.

Menetlusprotsess, et nimekirja paaseda, on pikk. Kinnitus, et Balti klint UNESCO kaitse alla laheb, peaks saabuma 2006. aasta suveks. Sel sugisel kulastas Osmussaart UNESCO ekspert Chris Wood Suurbritanniast. „Ta (Wood) kais vaatamas ja oli vaimustatud," utles Randla.

Tallinna tehnikaulikooli geoloogia instituudi teaduri Jaak Nolvaku sonul teeb Balti klindi unikaalseks kihtide sailivus ja sisu, eelkoige aga tema vanus. „Eks maailmas ole selliseid astanguid mujalgi, naiteks Kanada Ontario Niagara klint, aga need on geoloogiliselt nooremad," utles Nolvak.

Balti klindi vanus on umbes 500 miljonit aastat, mis ulatub alampaleosoikumisse valja. Klint on uks pikimaid katkematuid ja terviklikke jarsakuid maailmas, tema kogupikkus on 1100–1200 kilomeetrit, millest 250 kilomeetri pikkune maismaaosa asub Pohja–Eestis.

Rootsis Olandi saare laanerannikul algav Balti klint kulgeb saare pohjaosast alates merepohjal ning tuleb uuesti nahtavale Osmussaarel ja Pakri saartel. Labi Eesti kulgeb klint Venemaale, kus Laadoga jarve lounakaldal kaob nooremate devoni kivimite alla.

UNESCO maailmaparandi nimekiri koondab kultuuriparandit ja loodusparandit. Kultuuriparandi nimekirja kuuluvad Eestist Tallinna vanalinn (1997. aastast) ja Struwe geodeetiline kaar (2005. aastast).

Struwe meridiaanikaar esitati UNESCOle kumne riigi koostoos. Eestis on sailinud ja UNESCO nimekirjas kolm punkti sellel kaarel — Tartu tahetorn ja kaks punkti Laane-Virumaal Simuna lahedal.

Loodusparandi nimekiri on hoopis luhem. Eesti paikadest oleks Pohja–Eesti pankrannik nimekirjas ainus. Euroopaski kokku on selliseid loodusobjekte vaid veerandsada. Neist Eestile lahimad on Belove?je urgmets Poola–Valgevene piiril ja Rootsi kaljurannik Botnia lahe aares.

Ule maailma on UNESCO maailmaparandi nimekirjas 812 objekti, neist 628 kultuuri–, 160 loodus– ja 24 segaobjekti 137 riigis.

Pankrannik.

Pakri pankrannik on ca 25m korge ning aktiivses kujunemisjargus, s.t. murdub ning upris tihti. Viimati murdus suur lahmakas poolsaare tipus Piirivalve kordoni juurest 28.12.2003.a. Korvalolevalt pildilt on naha mida kujutab endast Pakri pankrannik ehituselt. Parima vaate saab kui minna ise panka avastama mere piirile panga alla. Ettevaatusabinouna tuleks valtida kevadist kulastust sula ajal, siis kipuvad talvel kulmunud kamakad nii panka kui diktueneemat alla kukkuma.

Pakri panga all.

Море волнуется...

Merevägi korraldab miinide näidislõhkamise.

Rahvusvahelise miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 2009 raames viivad Eesti ja Saksa miinituukrid 9. septembril kell 12.00 Tallinna lahel läbi operatsiooni käigus leitud miinide näidislõhkamise.

Leitud miinide lõhkamist on võimalik huvilistel jälgida Katariina kailt ja kõrvalasuvalt Pikakari rannalt.

Lõhkamisel lähtutakse rangelt keskkonna- ja ohutustehnilistest piirangutest. Miinid lõhatakse rannast 1,2 miili e 2 km kaugusel. Merevägi hoiab koostöös Põhja Prefektuuri veepolitseiga alused ja inimesed ohutus kauguses. Inimestel palutakse lõhkamise eel ja ajal vette mitte minna. Keskkonnakahjulike mõjude vähendamiseks detoneeritakse lõhkekehad 30 m sügavusel. Veeimetajate ja kalade säästmiseks lõhatakse esmalt nõrgatoimelisi hoiatuslaenguid eesmärgiga kalu eemale tõrjuda.

Teisipäeva pärastlõunaks olid operatsioonil osalevad üksused leidnud 64 maailmasõdade aegset lõhkekeha, neist 45 on tehtud kahjutuks.

Miinitõrjeoperatsioon Open Spirit 2009 on käesoleva aasta suurim mereväeoperatsioon Läänemerel, mille peamised operatsioonialad asuvad Hiiumaast kirdes ning Naissaare ümbruses.

Operatsioonil osalevad Eesti, Saksamaa, USA, Rootsi, Soome, Taani, Läti, Leedu, Poola ja Prantsusmaa mereväeüksused kokku 16 sõjalaevaga. Esmakordselt osaleb Open Spiritil Eesti-Saksa-USA ühine miinituukrite sihtüksus.

Operatsiooni juhib Eesti merevägi, osalevate miinitõrje sihtjõudude ülem ja üldjuht on mereväe ülem mereväekapten Igor Schvede. Eesti alustest osalevad operatsioonil miinijahtija Admiral Cowan ning tuukri- ja toetuslaev Tasuja.

Läänemerd, eriti Soome lahte, peetakse üheks mineeritumaks veealaks maailmas. Eri allikate hinnangul on Läänemerre maailmasõdade käigus veesatud üle 80.000 meremiini. Alates 1994. aastast on miinitõrjeoperatsioonide käigus Eesti vetest leitud pea 600 lõhkeha.

Open Spirit 2009 lõpeb 11. septembril.

Ülevaate rahvusvahelisest mereväe operatsioonist Open Spirit saab veebilehelt www.mil.ee/openspirit .

Tekst ja foto: Kaitseväe Peastaabi 08.09.2009 pressiteade

Merevägi ja miinitõrje.

Eesti Merevagi on koostoos Euroopa riikidega viinud labi mitmeid miinitorjeoperatsioone ja -oppuseid. Nende eesmargiks on Eesti territoriaalvete puhastamine peamiselt kahe viimase maailmasoja ajal veesatud meremiinidest ja muudest veealustest lohkekehadest.


Kuigi Merevagi taasloodi alles 1994.a ning on uks vaiksemaid maailmas, on merevae laevade meeskonnad naidanud end rahvusvahelistel operatsioonidel koostoovoimeliste ja vordsete partneritena. Viimase ule kumne aasta jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud ligi 500 meremiini ning muud lohkekeha. See on aidanud muuta Eesti faarvaatrid (laevateed) ja sissesoidud nii olemasolevatesse kui ka loodavatesse sadamatesse tunduvalt turvalisemaks.

Teenistus merevaes

Merevae ulem allub Kaitsevae juhatajale, Merevae ulema tooorganiks on Merevae Staap. Merevae ulemale alluvad omakorda vaeosad Miinilaevade Divisjon ja Merevaebaas, mis molemad asuvad Tallinnas, Miinisadamas. Merevae struktuur on rahu-, kriisi- ja sojaajal suures osas muutumatu ning koosneb peamiselt kaadrikaitsevaelastest.

Merevagi vajab pidevalt oma ridadesse uusi relvastus-, mehaanika-, side-, elektri jm. erialade spetsialiste. Samuti on voimalik oppida merevaetuukriks.

Ajateenitusse saabunud labivad merevaes esmalt Madruse baaskursuse (MBK) Merevaekoolis ja jatkavad siis teenistust laevadel voi kaldateenistustes. Laevadel teenistust jatkates labivad ajateenijad esmalt laevaspetsiifilised kursused, millele jargneb teenistuspraktika. Praktika raames kulastavad merevae laevad tihti ka mitmeid valissadamaid. Ajateenistuse pikkuseks laevadel on 11 ja kaldateenistustes 8 kuud (va. autojuhi koolitusega ajateenijad).
Rahvusvaheline koostoo


1998.a loodud Balti miinitorjeeskaader (BALTRON) taidab kolme Balti riigi valitsuse ulesannet kasvatada Balti riikide koostoovoimet nii merekaitse kui turvalisuse tagamise alal Laanemerel. Pidevate rahvusvaheliste uhisoppustega aitab see uksus laevade meeskondi ette valmistada osalemaks NATO miinitorjeuksuste tegevuses.

Eesti Merevae peamiseks koostoopartneriks NATO-s on kiirreageerimisjoudude NATO Response Force (NRF) hulka kuuluv miinitorjeeskaader Standing NATO Response Force Mine Countermeasures Group 1 (SNMCMG1) , mille tegevuses osalemine on olnud taasloodud Eesti Merevae uheks suurimaks valjakutseks.

2005.a maist kuni 2006.a martsini oli Eesti Merevae staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka SNMCMG1 lipulaev. Eesti oli esimene Balti riik, kes andis oma laeva NATO kiirreageerimisjoudude koosseisu. Samuti oli Admiral Pitka esimene Eesti kaitsevae uksus, mis osales NRF-i tegevuses. 2006. aasta sugisel kuulus eskaadrisse ka esimene Balti riikide miinitorjelaev – Eesti miinijahtija Sulev.

Molema eskaadri tegevuses osaletakse Eesti lipu all ning laevadel teenivad eesti merevaelased. Nii BALTRON-i kui SNMCMG1 koosseisu arvatakse uksused kindlaks perioodiks nii, et neis osalevad laevad vahelduvad regulaarselt. BALTRON-i ulema ning staabiohvitseride ametikohad roteeruvad Balti riikide merevaeohvitseride vahel. Eesti on BALTRON-i juhtriik, siin asub ka BALTRON-i kaldastaap.

Tsiviilkoostoo


Merevagi teeb aktiivselt koostood kohalike omavalitsustega - laevadel on solmitud sopruslepingud erinevate valdade ja linnadega. Merevae laevade meeskonnad puuavad vahemalt korra aastas kulastada oma sopruslinnu ja voimaldada sealsetel elanikel oma riigi sojalaevadega tutvuda.

Laevadel on sopruslinnadega ka mitmeid teisi traditsioone. Staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka naiteks korraldab regulaarselt korjandusi Rakvere Lille puuetega laste hooldekodu heaks.

Koostoos Meremuuseumiga on labi viidud merevaeteemalisi naitusi. Koos avati ka Miiniladu - erinevate meremiinide pusiekspositsioon. Eesti sojamuuseumi kindral Laidoneri muuseumiga tahistatakse Briti eskaadri Vabadussoja ajal Tallinna reidile saabumise aastapaeva.

Eesti Merevägi.

Eesti Merevagi on Eesti Kaitsevae pohivaeliik, mis vastutab mereoperatsioonide eest. Merevae peamine eesmark on Eesti territoriaalvete kaitse ja pohiulesanne miinitorje. Merevae laevastik koosneb miinilaevadest ja miinitorjeoperatsioonide toetuseks kasutatavatest toetuslaevadest. Miinitorjevoimekuse arendamiseks soetatakse lisaks olemasolevatele Saksa paritolu miinilaevadele aastatel 2007-2009 Suurbritanniast kolm modernset Sandown-klassi miinijahtijat: Admiral Cowan, Sakala ja Ugandi.

Merevae laevade kodusadamaks on Tallinnas asuv Miinisadam. 2007.a avati Miinisadama renoveeritud kaid, mis rahuldavad hetkel koigi Eesti merevae laevade kaikohtade vajaduse. Samuti on Miinisadam voimeline vastu votma NATO ja teiste liitlasriikide sojalaevu ning tagama vajalikud sadamateenused.

Mereväe ajalugu.

Loomine
Esimesed Merevae uksused, Eesti Sojavagede Staabi Merevae Jaoskond ja Merevae Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lopetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal. Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 voeti Saksa sojavaelt ule esimene relvastatud vahilaev EML Laine. Esimene Merevae lahinglaev oli EML Lembit. Merejoud asutas Sojaminister 21. novembril 1918.
Vabadussoda
Merevae esimene dessant viidi labi Kundas 23. detsembril 1918. Maavae toetuseks korraldati edaspidi dessante pohjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jouti valja Vaina joele. Samuti mineeris Merevagi Kroonlinna laevateid. Eesti Merevagi osales paljudes tahtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessant, Laagna lahing, Narva lahing ja Riia lahing. Soja lopuks oli Merevaega liidetud kumneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtukilaeva. Kokku osales Merejoudude koosseisus Vabadussojas ule 150 erineva aluse.
Vabadussojast Teise maailmasojani
1920 osteti Soomest ratasaurikud EML Ristna ja EML Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Alates 1921 kuulus Merevae koosseisu Merejoudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. 1924. aastal hukkus traalimisel EML Meeme, mis on Eesti ainus rahuajal lahingulesande taitmisel hukkunud laev. Merevaele allus ka mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna Merevaele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus EML Kompass, kuulus Merevae ulesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.
Aastal 1937 sai Merevagi omale esimesed allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.
Vastavalt Eesti ja Noukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Noukogude sojalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sojasadamas. 14. juunil 1940 alustas Noukogude Liit mere- ja ohublokaadi ning parast voimu ulevotmist anti Noukogude sojajoududele ule tuletornid, merekindlused ja Mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Noukogude maarustikud, laevad maarati Noukogude Balti laevastiku uksustesse. 30. septembril kirjutas Merejoudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele paevakasule. Uleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril.
1940. aastal Merevaes teeninud ohvitseridestvangistati 43. Tanapaeva Merevagi
Eesti Merevage ei moodustatud uuesti enne 1990ndate algust. 1. juulil 1993 loodi Kaitsejoudude Peastaabi juurde mereosakond. Jargmisel aastal moodustati Merevaestaap. Juunis 1994 suunati Merevakke esimesed 15 ajateenijat, kes olid merevaelise ettevalmistuse saanud Piirivalvekoolis. Augustis 1994 lahkusid Vene sojalaevad Miinisadamast ja Merevagi vottis sadama taielikult ule. 1998. aastal moodustati Eesti, Lati ja Leedu uhine miinilaevade eskaader BALTRON. Eskaader taidab ulesannet kasvatada koostoovoimet nii merekaitse kui turvalisuse eesmargil.

Ruhnu saar.

Ruhnu asub Laanemeres Riia lahes.
Saar on tegelikult lahemal Latile kui Eestile. Ruhnu kui Eesti mandriosast kaugeima saare elanikud tunduvad elavat oma reeglite jargi ning eelistavad hoida pigem omaette.
Rootslased kutsuvad Ruhnut Runoks ning saarele viidatakse tihti kui “Riia lahe parlile”.
Esimesed inimasustuse jaljed Ruhnus, seotud arvatavasti hooajalise hulgejahiga, on parit umbes 5000 aastast eKr. Kirjalikult mainiti Ruhnut esimest korda Kuramaa piiskopi vabaduskirjas 1341. aastal.
Ruhnus asub Eesti uks vanimaid puitehitisi, 1644. aastal ehitatud Ruhnu puukirik. Saare korgeimas punktis, Haubjerre mael, asub Gustav Eiffeli enese poolt kavandatud ainulaadne metallmajakas. Torni detailid valmistati Prantsusmaal ning torn pandi kokku Ruhnus 1877. aastal.
Saar on populaarne matkajate seas. Vasinud matkalised tunnevad ehk eriti monu Eesti uhe sugavama kaevu tervistavast soolakast veest. Ujumiseks on parim laulvate liivadega Limo rand. Ruhnu mets on koduks kaitse all olevatele ainulaadsetele taimeliikidele.

Kas teadsid?

2006. aasta kevadel saabus 40 km kauguselt Latimaalt Ruhnu saarele ujuval jaapangal pruunkaru. Kuna Ruhnus polnud sajandeid uhtegi suurt kiskjat olnud, sai karu teekonnast ja saarele elama asumisest Eesti ja Lati meedias sensatsioon. 2007. aasta aprillis kinkisid latlased ruhnlastele 40-kilose sokolaadist karu, mis enne arasoomist vaatamiseks valja pandi. Sokolaadist karu soodi ara sama aasta detsembris. Mis aga juhtus paris karuga? Uhel paeval karu lihtsalt kadus.

Õhtuvalgus.Rammu rannik

С праздником 8 марта!

Juss Tallinna Merepäevadel.

Tallinna Merepäevade aabits.

Ahter – laevakere tagaosa. Naljahambad teavad rääkida, et sadamakaptenil on taskus paber, millel tekst: „Vöör on ees ja ahter on taga.” Ankur – enamasti sepistatud või valatud vigur (paatide puhul kasutatavat ka nööri otsa seotud maakive) aluse paigalhoidmiseks ehk ankurdamiseks. NB! Sadamas laevad silduvad, ei heida ankrusse. Kai – sadamarajatis laevade sildumiseks ning reisijate ja/või kaupade teenindamiseks. Kapten – laevajuht, kellele allub kogu tegevus laevas; kui laeva riigiga võrdsustada, siis kapten on riigipea, selle vahega, et ka kuningas ei ole laevas kaptenist kõrgemal positsioonil. Katamaraan – kahekereline veesõiduk, ehituse omapärast ja hüdrodünaamikast tulenevalt küllaltki stabiilne ja kiire laev. Meie sadamates esindavad seda tõugu Tallinki Express ja Nordic JetLine’i laevad. Kreen – laeva külgkalle, mis võib tekkida tuulte/lainetuse mõjul, aga ka lasti/ballasti ebaühtlasel paigutamisel või navigatsioonivigade tõttu. Kruiisilaev – organiseeritud huvireise sooritav reisijateveo sertifikaati omav laev, mis ei osale regulaarses liiniliikluses, ei vea kaupa ning huvireisi jooksul ei võta peale ega lase maale liinireisijaid. Organiseeritud huvireis peab kestma vähemalt 60 tundi ja reisi jooksul peab laev külastama lisaks reisi algus- ja lõpp-punktile veel vähemalt kahte sadamat. Lainemurdja – sadamat või faarvaatrit lainetuse eest kaitsev muul. Liinilaev – regulaarselt kindla sõiduplaani alusel kindlate sihtkohtade vahel kurseeriv reisi- või kaubalaev. Lood – laeva navigatsiooniseade mere sügavuse mõõtmiseks. Loots – kohalikku veeala hästi tundev sertifitseeritud laevajuht; ei kuulu laevapere koosseisu, on nõuandjaks kaptenile ohtlikus navigatsioonipiirkonnas. Tallinna Sadama sadamatesse sisenemisel ja sealt väljumisel on lootsimine kohustuslik kõikidele laevadele, välja arvatud Eesti lipu all sõitvad (kogumahutavusega alla 300 GT) ning sadama tehnilise ja süvenduslaevastiku laevad. Eestis osutab lootsimisteenust Eesti Loots. Navigatsioon – meresõit üldisemalt. Navigatsiooniperiood tähendab aga ajavahemikku, mille kestel mingis piirkonnas kliimaolud meresõitu võimaldavad. Pakpoord – laeva vasakpoolne parras (laeva ahtrist vaadatuna). Parvlaev – autotekiga laev. Praam – pukseeritav madala süvisega laev, millega veetakse kaupa peamiselt siseveekogudel, aga ka varjulisel rannikumerel. Kui sõber ütleb, et läheb praamiga Saaremaale, võib teda esiotsa sõbralikult puidulastiks tögada ja siis talle lahkesti seletada, mis vahe on praamil ja parvlaeval. Reeder – laevaomanik. Reisilaev – laev reisijate (vähemalt 12) ja nende pagasi veoks regulaarliinil või puhkereisil. Sadamakapten – sadama valdajaga töö- või teenistussuhetes olev isik, kelle ülesandeks on korraldada ohutut laevaliiklust sadamas. Tanker – vedellasti vedamiseks ehitatud kaubalaev. Tekk – korrus laevas. Tender – väike veesõiduk, mis teenindab ja varustab reidil seisvat laeva. Tiiburlaev – laev, mille kere all on tiivad, mis liikumisel tekkiva hüdrodünaamilise jõu abil laeva veepinna kohale tõstavad ja seeläbi väheneva takistuse tõttu laevale suure liikumiskiiruse tagavad. Suhteliselt ilmatundlikumad laevad kui teised kiirlaevad. Ühelgi Tallinna Sadamas reisijaid teenindaval laevafirmal tiiburlaevu ei ole. Tramplaev – juhureise tegev kaubalaev. Tüürpoord – laeva paremparras

Tallinna Merepäevad.

17.-19. juulil 2009 toimunud Tallinna Merepäevi külastas kolme päeva jooksul Admiraliteedi basseini ääres, Lennusadamas ja kultuurikilomeetril orienteeruvalt 50 000 inimest. Nii soojast vastuvõtust olid meelitatud ka siia saabunud meremehed, kes lubasid, et tulevad võimaluse korral Tallinna tagasi. „Ma olen Tallinnast palju head kuulnud, nüüd oli mul võimalus selle sadamaga ka ise tutvuda – jah, siin on tore,“ kiitis Taani laeva George Stage kapten Karl Zilmer. Sama meelt oli ka Norra iluduse, 1927. aastal valminud laeva Sörlandet meeskond. Tallinna Merepäevi külastas võistluse The Tall Ship s Races 2009 raames ka kümmekond ajaloolist purjelaeva - Christian Radich (Norra), George Stage (Taani), Sorlandet (Norra), Grossherzogin Elizabet (Saksamaa), Roald Amundsen (Saksamaa), Lord Nelson (Inglismaa), Eendraht (Holland), Kapitan Glowacki (Poola), Frederik Chopin (Poola). Eesti laevadest olid esindatud Lembit, Suur Tõll, Kalev, Torm, EVA-316, Admiral, Blue Sirius, Runbjärn, Lodi.

Tänavused Merepäevad tõestasid, et koos Jazzkaarega C-terminalis avatud Jazziala oli õige uuendus. Ka spetsiaalselt Merepäevade jaoks loodud kontsert Mere Gala ning laulu- ja tantsupeo lauludest ja tantsudest koosneva kava „Mereäärne lugu“ võttis publik väga hästi omaks. Loomulikult oli üks vaieldamatu hitt ka Väikeste Lõõtspillide Ühingu kontsert, mis meelitas Lennusadamasse uskumatult palju inimesi.

Lennusadamat ja Admiraliteedi basseini külastanutega vesteldes selgus, et linnarahvas tundis heameelt merepäevadeks püsti pandud kalaturu üle. Paljud tõdesid sedagi, et Tallinnas võiks aastaringselt üks korralik kalaturg tegutseda.

Tallinna Merepäevad 2010 toimuvad juba 16.-18. juuli 2010 Admiraliteedi basseini ääres, Lennusadamas ja Tallinna rannapromenaadil. Aastaks 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, kujuneb Merepäevadest pealinna rannaala olulisim sündmus. Tallinna Merepäevade 2009 toimusid Tallinna linna, Tallinna Sadama, Eesti Meremuuseumi, Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi, SA Tallinn 2011 ühisel ettevõtmisel ja SA Tallinn 2011 eestvedamisel. Tallinna Merepäevad 2009 edukale õnnestumisele aitasid suurtoetajatena kaasa Viking Line Eesti OÜ ja BLRT Grupp ning koostööpartnerid on Eesti Loots, Hansabuss, veeteedeamet, põllumajandusministeerium, keskkonnaministeerium, keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon, Jazzkaar, Innovatsiooniaasta, Energiakeskus, Eesti Mereakadeemia, EMA Merekool, Admirali laev ja City Bike.

Suured tänud kõigile külalistele, toetajatele ja korraldajatele! Kohtumiseni Tallinna Merepäevadel 2010! AHOI!

Истории, рассказанные на берегу моря.

В 2011 году в Таллинне будет проходить самое крупное в истории Эстонии культурное событие. Писатели, музыканты, художники и театральные деятели будут рассказывать свои истории об Эстонии и жителях этой страны. Истории могут быть как короткими, так и длинными, как современными, так старинными, как веселыми, так грустными. Самое главное, они будут об Эстонии!

Характер историй

Рассказывать истории на берегу моря придут, как профессионалы, так и обычные люди. В рассказах перед нами предстанет история Эстонии, ее связи с Европой, повседневный образ жизни и их достижения местных жителей. Самое важное, чтобы нас услышали и гости, и другие жители всей Европы, которые будут следить за культурными событиями в 2011 году.

Истории не должны быть всегда позитивными. Должно быть место и для радости, и для грусти. Герой истории должен преодолевать трудности на пути к своей цели. С каждым шагом он должен становиться мудрее. Именно такой является история Эстонии. Здесь есть место войне и миру, высоким технологиям и стихийному морю, эстонцам и русским, датчанам, финнам и латышам. Эстония располагается на перекрестке различных культур, это не может не отражаться в историях, которые мы расскажем около моря. Пусть беседа будет увлекательной и интересной.

Чтобы рассказать свою историю, не нужно использовать только традиционные средства, можно использовать все возможности СМИ, начиная от социальных сетей, заканчивая экспериментальными аудиовизуальными решениями.

Важно также, чтобы мы рассказывали истории не только иностранцам, но и самим себе, открывая заново свою историю, свой город, окружающий мир.

Темы историй

Главной темой Таллинн 2011 являются «Прибрежные истории». Концепция отражает историю Эстонии, географическое расположение Таллинна и вытекающие из этого смешение и противостояния культур. В рамках главной темы истории подразделяются на три подтемы:

1) истории, которые поют вместе;
2) истории о Старом городе;
3) истории о мечте и сюрпризах.

Истории, которые поют вместе, повествуют о том, как сообща можно изменить мир – о демократии, гражданском обществе, общине, свободе и традициях. На самом деле, праздник песни и танца является нашей самой большой историей – мы поющий и танцующий народ, мы способны вместе совершить большие дела. Кроме праздника песни и танца к историям, которые поют вместе, относятся также фестиваль Биргитта и проект молодежной субкультуры и музыки AfroReggae.

Истории о Старом городе рассказывают о том, что Таллинн – это город, где время никогда не останавливалось. Собравшиеся здесь люди – эстонцы, русские, немцы, финны и т.д. каждое утро вписывают новую страницу в историю города. Примером тому является проходящий в старом городе фестиваль Tallinn Teater Treff, который собирает представителей мировых культур и заставляет сердце Таллинна биться со свежими силами. Кроме того, к историям о Старом городе относятся танцевальные диалоги с архитектурой или Open Spaces Living Art и Таллиннский марафон.

В историях о мечтах можно рассказать о городе и государстве, где Интернет провозглашен одним из прав человека. Мы вместе мечтаем, чтобы Таллинн был морским городом. В рамках Таллиннских дней моря мы постараемся сделать все для этого возможное. Кроме того, к историям о мечтах относятся фестиваль аудиовизуальных звуков Plektrum и Триеннале современного искусства для школьников Eksperimenta!

В 2011 году лучшие истории Европы будут рассказаны в Таллинне.

Таллинн2011-культурная столица Европы.

Статус культурной столицы Европы означает, что течение 365 дней в году в городе будут происходить лучшие культурные мероприятия. Этот почетный титул уже дал возможность около 40 городам познакомить миллионы людей во всём мире с особенностями и многообразием своей культуры.

Культурную столицу Европы выбирает совет из независимых экспертов.

Почётный статус даёт городу прекрасную возможность значительно повысить качество культурной жизни: претворить в жизнь самые смелые идеи, укрепить уже существующие связи с различными организациями и структурами, привлечь к участию в культурной жизни большее число людей, как в качестве участников, так в качестве организаторов.

Важную роль играет сотрудничество между целевыми группами, регионами, а также на уровне идей. Именно поэтому города, которые носят титул культурной столицы, не ограничиваются подготовкой лишь одного конкретного события. Немало делается для того, чтобы города, которые были культурными столицами в разные года, обменивались опытом и идеями, содействовали возникновению контактов между людьми и организациями, вдохновляли друг друга на новые проекты. Каждая культурная столица в праве принимать самостоятельные решения по вопросам, связанным с составлением и подготовкой программы.

Идея создания проекта культурной столицы Европы возникла в 1985 году. Инициатором движения была министр культуры Греции Мелина Меркури, тогда проект носил название «Культурные города Европы».

Эта инициатива имела большой успех. Поэтому было решено расширить масштаб этого мероприятия, и с 1999 года города стали именовать культурными столицами Европы. С 2005 года звание культурной столицы Европы носят два города одновременно. Будущие культурные столицы Европы
2011 – Турку, Таллинн
2012 – Гуймарарес, Марибор

2013 – город во Франции и Словакии
2014 – город в Швеции и Латвии
2015 – город в Бельгии и Чехии
2016 – город в Испании и Польше
2017 – город в Дании и на Кипре
2018 – город в Нидерландах и на Мальте
2019 – город в Италии и Болгарии

22 марта-День Балтийского моря.

История возникновения и развития самого Балтийского моря началась при отступлении последнего Валдайского ледника примерно 15 тысяч лет назад, когда край ледника протягивался вдоль южной границы. Ледник был очень большим - его толщина достигала более километра и, когда он отступал, то на своем пути сгладил возвышенности, царапая твердые породы, захватывая с собой массу рыхлого материала, щебня и валунов.

Сегодня Балтийское море – важнейший транспортный коридор, связывающий Россию, Европу и Азию

При этом лед превращался в огромные массы воды, уровень океана повышался, и появилась серия предледниковых озер. По мере отступления ледника эти озера соединились в единое Балтийское ледниковое озеро, было оно очень холодным, в нем даже плавали айсберги. Сегодня Балтийское море – важнейший транспортный коридор, связывающий Россию, Европу и Азию. Экологи утверждают, что коридор этот давно завален мусором и нуждается в очистке. Решение о ежегодном праздновании Дня Балтийского моря было принято на 17-м заседании Хельсинкской Конвенции в 1986 году.

22 марта-Всемирный день водных ресурсов.

Идея проведения Всемирного дня водных ресурсов впервые прозвучала на Конференции ООН по охране окружающей среды и развитию (ЮНСЕД), которая состоялась в 1992 году в Рио-де-Жанейро. Генеральная Ассамблея Организации Объединенных Наций, приняв резолюцию 47/193 от 22 февраля 1993 года, объявила 22 марта Всемирным днем водных ресурсов. Этот день должен был начать соблюдаться в 1993 году, в соответствии с рекомендациями Конференции ООН по охране окружающей среды и развитию. Государства были призваны посвятить День водных ресурсов осуществлению рекомендаций ООН и проведению конкретных действий на национальном уровне. Ежегодно одно из учреждений ООН назначается координатором мероприятий Всемирного дня водных ресурсов и отвечает за продвижение новой темы под руководством Административного комитета по координации. Основные цели проведения Всемирного дня водных ресурсов: Способствовать принятию соответствующих мер для решения проблемы снабжения населения питьевой водой; Информировать общественность о важности охраны и сохранения ресурсов пресной воды и водных ресурсов в целом; Привлечь к празднованию Всемирного дня водных ресурсов правительства, международные агентства, неправительственные организации и частный сектор. 22 марта является уникальной возможностью напомнить человечеству о чрезвычайной важности водных ресурсов для окружающей среды и развития общества. Практические усилия могут помочь углубить общественное понимание как проблем, так и решений в этой области. Для достижения положительных результатов необходимо превратить слова в обязательства и действия в рамках общей темы.

Страны Балтийского моря обсудили охрану природы и будущее "Северного потока''

Балтийское море сильно изменится.

До 2010 года температура воды в Балтийском море может повыситься на 6 градусов. Новость, которая отдыхающим на первый взгляд может показаться приятной, будет иметь для местной флоры и фауны катастрофические последствия. И купание в волнах Балтики станет неприятным занятием

Температура воды в Балтийском море за последнюю сотню лет повысилась примерно на 0,85 градуса по Цельсию. Тем самым потепление в этом регионе на 0,1 градуса превысило средний показатель глобального потепления. Об этом свидетельствует недавно опубликованный доклад BACC, который носит название Assessment of Climate Change for the Baltic Sea Basin. Специалисты объясняют это следующим: в целом Северное полушарие нагревается быстрее Южного, поскольку большие водные площади Южного полушария и льды Антарктиды сильнее отражают солнечный свет, чем крупные участки суши, расположенные в Северном полушарии.

Сухое лето, мокрая зима

Температура воздуха в регионе бассейна Балтийского моря будет повышаться и в будущем – ученые исходят из этого тезиса в своих расчетах. Если не принять мер по защите климата, температура может повыситься на 4-6 градусов в северной части и на 3-5 градусов в южной части бассейна Балтийского моря.

Это может иметь далеко идущие последствия: температура поверхности воды повысится на 2-4 градуса. Ледяной покров, образующийся зимой в северных районах, будет формироваться позднее и таять раньше. А в то время как лето станет более сухим, зимой, по прогнозам, будет выпадать больше осадков – и в течение года следует ожидать больше дождливых дней. В результате содержание соли в водах Балтики будет снижаться.

От планктона до тюленей – значительное потепление, скорее всего, скажется на всей экосистеме региона. Биологи исходят, в частности, из того, что возникнут проблемы с цветением водорослей. Если же исчезнут ледники в северной части балтийского региона, балтийская кольчатая нерпа – уже сегодня находящаяся под угрозой вымирания – лишится среды обитания. "Кольчатая нерпа, вероятнее всего, перестанет существовать в регионе бассейна Балтийского моря, поскольку этот вид обитает на льду", – говорит Йоахим Диппнер из Института прибрежных исследований (Варнемюнде). Тюлени выращивают на льду детенышей.

Кроме того, можно предположить, что в Балтийском море поселятся те виды животных, которые приспособлены к жизни в более теплом климате. Диппнер: "Сейчас нельзя прогнозировать, какие виды животных мигрируют. При этом важную роль играет не только климат. Например, мохноногий краб "приехал" в Северное море на кораблях". Микроорганизмы могут переноситься с места на место перелетными птицами. В прошлом году Клаудиа Виднер из берлинского Института зоологических исследований имени Лейбница сообщала о разновидностях сине-зеленых водорослей, существование которых ученые выявили в озерах на севере Германии.

Стресс как один из многочисленных факторов

Климатические изменения являются не единственной проблемой Балтийского моря. "Оно также страдает от целого ряда стрессовых факторов, таких, как чрезмерный вылов рыбы, а также попадание в воду различных ядовитых веществ", – утверждает Ханс фон Шторх. Он возглавляет Институт прибрежных исследований, координирующий подготовку доклада BACC.

В то время как в вопросах защиты климата не было еще предпринято конкретных мер, объемы выбросов вредных веществ в воды Балтики целенаправленно сокращаются в последние годы. Хельсинская комиссия, в которую входят представители всех стран, имеющих выход к Балтийскому морю, составила еще 15 лет назад список отраслей, которые особенно сильно загрязняют воды Балтики, – речь идет о промышленных установках и очистительных станциях. 162 из этих "горячих точек" вошли в список с 1992 года – и вредное воздействие около половины из них было нейтрализовано. "Что касается выброса ядовитых веществ, сегодня дело обстоит лучше, чем 20 лет назад", – считает Йоахим Диппнер.

Балтийское море в опасности.

Балтийское море – уникальный водоём, нуждающийся в защите от разрушительной деятельности человека. Нужно помнить, что последствия наших необдуманных действий могут проявиться только через десятки лет, ведь воды Балтики обновляются очень медленно, и антропогенное влияние на экосистему Балтийского моря может стать бомбой замедленного действия.

Побережья Балтийского моря принадлежат 9 нациям (Россия, Эстония, Латвия, Литва, Польша, Германия, Дания, Швеция, Финляндия), и 14 стран (те же, включая Беларусь, Словакия, Чехия, Норвегия) владеют территориями бассейна Балтики. Необходимо объединить усилия всех этих стран, чтобы сохранить Балтийское море для миллионов человек, животных, птиц и растений. Хрупкая экосистема Балтийского моря в опасности. Многие факторы человеческой жизнедеятельности негативно влияют на экологическое состояние Балтики, но главная проблема – загрязнение. Это действительно серьёзная угроза Балтийскому морю. В воды попадает огромное количество промышленных и сельскохозяйственных загрязнителей: нитраты, ядерные отходы, пестициды, тяжёлые металлы, пластиковый мусор, сточные воды. Токсичные вещества вызывают болезни и смерть животных.

Одной из жертв загрязнения стали белохвостые орланы. Загрязнение сельскохозяйственными отходами приводит к массовому цветению воды. Питательные вещества, которые пригодились бы для удобрения земли, попадая в море, вызывают цветение воды. Сине-зелёные водоросли образуют огромные цветные пятна. Вода, похожая на густой суп, становится непригодной для морских обитателей. Цветение вызывает недостаток кислорода, из-за чего погибают рыбы и икра. Цветущая вода токсична и опасна для людей и для домашних животных. Кроме загрязнения, огромный ущерб Балтийскому морю наносит варварский вылов рыбы. Хорошо оснащенные траулеры, вылавливают такое количество рыбы, что популяция не может восстановиться. Учёные опасаются, что вскоре в Балтийском море не останется трески, важного звена в экосистеме Балтики. Ежегодно рыбаки убивают половину всей популяции. При рыболовстве страдают не только промысловые породы рыб.

В сети попадает огромное количество ненужной рыбы, которая погибает и просто выбрасывается. Треть всех видов рыб, обитающих в Балтийском море в опасности. В сетях погибают и случайно попавшие туда млекопитающие, и птицы. Дрифтерные сети – большая опасность для дикого лосося – исчезающего вида. Учёные рекомендуют запретить те виды рыболовства, которые наносят непоправимый вред окружающей среде и становятся влиятельными факторами исчезновения многих видов животных.

Страны Балтийского региона столкнулись с серьёзными экологическими проблемами, решить которые можно только при взаимодействии на различных уровнях. Необходимо активное сотрудничество всех стран Балтики, принятие законодательных проектов, защищающих Балтийское море. В промышленной и хозяйственной деятельности нужно обязательно учитывать экологический фактор, тогда как в настоящее время это делается во многих случаях формально, когда приоритетом становится получение наживы и максимальной прибыли. Необходимо популяризация экологически рационального образа жизни, экологическое образование людей. Главное, не оставаться равнодушными, и тогда есть надежда, что совместными усилиями мы сможем сохранить окружающую среду и научиться жить в гармонии с природой.

Притаившегося на дне Балтики химического оружия с лихвой хватит на то, чтобы отравить всю Европу.

На дне Балтийского моря лежат 267 тысяч тонн бомб, снарядов и мин, затопленных после окончания Второй мировой войны. А в них – больше 50 тысяч тонн боевых отравляющих веществ. Больше полувека боеприпасы, начиненные убийственной отравой, лежат на дне Балтики. Создавая потенциальную смертельную угрозу. Ведь металл в морской воде разъедает ржавчина, и отрава грозит вырваться наружу. Превратив Балтику в море смерти... Впрочем, проблема даже серьезнее. Захоронения химического оружия, правда, в меньших масштабах, существуют не только там. Англичане сбрасывали свою отраву в Северное море, Советский Союз – в Баренцево. А если говорить о многострадальной Балтике, то, помимо химического оружия, там существуют еще около шести десятков свалок токсичных промышленных отходов. Что делать с этими залежами отравы, пока не знает никто в мире. До сих пор дело ограничивается только наблюдением. Хотя все понимают, что бесконечно так продолжаться не может. История После окончания Второй мировой войны союзники обнаружили на оккупированной территории Германии огромные запасы химического оружия. Это были авиабомбы, снаряды и мины, начиненные ипритом, фосгеном, табуном, кларком, адамситом, люизитом, арсиновым маслом и тому подобными «прелестями». Время было тревожное, многие нацистские преступники оставались еще на свободе, и союзники считали, что с их стороны вполне возможна диверсия – подрыв части смертоносного арсенала. Поэтому на Потсдамской мирной конференции было решено уничтожить все трофейное химоружие. Незначительная его часть была утилизирована на германских химических предприятиях, часть сожгли, а большую часть в течение 1946 – 1948 годов затопили. При этом использовали в качестве могильников немецкие военные корабли – загрузили их под завязку боеприпасами с отравляющими веществами и так пустили на дно.
Топить их собирались не в мелководной Балтике, находящейся в самом центре Европы, а в глубоководном Атлантическом океане. Большая часть химоружия была погружена американцами на 42 корабля вермахта, и караван пошел в Северное море. Но помешал суровый шторм. И почти все суда пришлось затопить в проливе Скагеррак, соединяющем Балтику с Атлантикой, – недалеко от норвежского берега.
Приложили руку к балтийским захоронениям и англичане, затопив часть отравы в районе датского острова Борнхольм. Внесли свою лепту и власти ГДР.
Активную роль, естественно, сыграл и СССР. В отличие от союзников Страна Советов трофейные корабли решила не затоплять, оставить их себе, а отравляющие вещества выбрасывали в море просто так. В результате если места захоронения химического оружия союзниками хотя бы известны, тайна захоронения 35 тысяч тонн химоружия, затопленного Советским Союзом, скрыта молчаливыми водами Балтики. Под водой
Но вода скрывает отраву не особенно надежно. Смертоносные могильники находятся на глубине всего 70—120 метров (откуда в Балтике больше?). В то же время, по оценкам военных специалистов, скорость сквозной коррозии оболочек авиабомб может варьировать в пределах от 13 до 80 лет, артиллерийских снарядов и мин – 22 – 150 лет.
Если считать в среднем, то, как видим, крайняя черта уже близка. А в некоторых случаях даже пройдена. Как считают специалисты, в морскую воду и донные отложения уже поступило около четырех тысяч тонн иприта. Известно больше сотни случаев, когда рыбаки, выбирающие со дна тралы, получали химические ожоги. После этого их снабдили картами, на которых обозначены зоны, где лов рыбы запрещен.