Eestimaa...See on avatud olemise mererannad ja üksi olemise muinasjutu metsad,see on kevadine rändlinnuputus ja sügisene värviuputus,see on romantiline suveöövalgus ja pimestav härmatis talvepäevades.See on veel tuhat asja...Rändaja teed on siin otsatud...

воскресенье, 21 февраля 2010 г.

Kuningriigi hümn.



Olli suurõ' Säksa sõa',
Vinne väe' oll` vägevä`,
suurõmp hulk jäi Säksa oräs,
meist sai vilets Vinne viir.
Visati meid ütte viirde,
tõistõ viirde tõugati -
sääl meid surbi` Säksa rüütli`,
Vinne vürsti vindsodi`.

Küll oll` rassõ ello ellä`
Pühä Esä Maarjamaal,
küll oll` rassõ koto tetä`
katõ ilma veere pääl!

Siski esä-esä kombõ`
jõudsõ hoita alalõ:
uma keele, valgõ` rõiva`,
uma hüä süäme.

Kui mi jäl` sis kokko tulli
ummi vanno laulõga`,
ar sis veli vele tundsõ,
sugu nakas selgümä.
Õt mi latsõ` sammu pitä`
jovvasi` õks tõisiga´,
õt saas` valgõt päivä nätä´
tulõvikuh Setomaa -

nõsta üles uma lipu,
käüsekanga kirivä,
tüllütulijalõ paku
mõrro seto sibulat.

Kui no jälki uma Peko
om Seto riigih kuningas,
küll sis varsti vahtsõst nakas
Setomaa kõik häitsemä!

Комментариев нет:

Отправить комментарий