Paasapäev.

Paasapäev (19.august) on seto püha. Oma iseloomult on see uudsesaagi kasutuselevõtu päev nagu teisedki lõikusaja tähtpäevad. Suurt tähelepanu pööratakse õuntele ja meele. Kuni paasapäevani ei tohtinud süüa õunu ja muid puuvilju, paasapäeval aga pidi just hästi plaju õunu sööma. Õunasaagile mõjus hästi, kui külalisedki veel oma jao õunu said. ,,Sööge, sööge!” õhutasid õunte omanikud sööjaid. ,,Aitumma, mii jo saimõ”, öeldi vastu, kui oldi juba sellelt pererahvalt õunu saadud. Selline komme pidi kogu aiasaaduste hulka rikastama.

See oli kiriklik püha, kus kirikusse toodi õunu ja mett.Obinitsa kirikus peetakse suur jumalateenistus, tihti metropoliidi ja mitme preestri osavõtul.

Papp õnnistab annid ja alles siis minnakse kalmudele sööma. Surnuaeda võetakse kaasa kõige paremad söögid ja joogid. Ära minnes jäetakse ka lahkunutele mõni õun kalmule. Õhtuti peetakse kirmaseid ja käiakse vastastikku külas. Kuna sellel päeval tulevad ka sugulased koju, käidi varem peredena teistel külas. Kaasas oli pill, lauldi ja tantsiti. Tihti käidi nii terve küla läbi.

Setomaal öeldi: ,,Paasapääväl läävä ubina´ puhtas, inne ei tohi ei ubinit süvvä´ õga pruussa.”

Paasapäeval söödi õunu ja õunapirukaid. Tehti korpe ja meeleiba. Meeleiba söödi külma piimaga.