Lihavõõdõ´

Rahvasuus munapühadeks või kevadpühadeks nimetatud lihavõtted ehk ülestõusmispühad on kirikukalendris kevadiste liikuvate pühade seas kõige olulisem. Kristuse ülestõusmisega lõppes paast ja võis jälle liha süüa, mida sel kevadisel ajal võtta oli.

Lihavõtetega on kohandunud kevade vastuvõtmine ja tervitamine. Noortel algas kevadise kooskäimise, lõbutsemise ja kiigele käimise aeg. Setomaal usuti, et kiikumine soodustas linakasvu ja et see keha kergeks teeb. Munapühadel on kombeks kinkida kõigile tervitamas käijatele mune. Mune värvitakse sibulakoortega või vihast saputatud kaselehtedega. Küla kiigeplatsil toimub munaveeretamise võistlus, mida tehakse munaloomkal. Pühadelauale on peale keedetud munade kuulunud toidud muust varakevadel kättesaadavamast: magus kohupiim munaga, kohupiimapirukad, munavõi, sealiha jne. Tihti jätkus liha vaid pühadeks, mille järel mindi jälle üle kergemale toidule.

Pühade varahommikul silmade pesemine tõotas olla kogu aasta terve ja virge. Kirikus pühitsetud veel on kõigest halvast puhastav toime. Ka on räägitud, et sel päeval võib kaevuvesi magusaks muutuda. Setodel järgneb lihavõttepühadele mitmeid järelpühi, seega peeti kogu järgnevat nädalat pühaks, mida vetönädalaks kutsuti. Jätkub kiigelkäimine ja peetakse praasnikuid. Suuremaid töid ei tehta.

Lihavõõtõ aigu, ku´ kiä lät´ tõõsõ poolõ edimäist vuuri, sis üldäs: ,,Kristos vaskres”, ja vasta üldäs: ,,Vaistina voskres”. Kiä ütlei´ midägi vasta, sis tuulõ üldäs, õt: ,,Mis hambih om, kas piip vai´, õt sa-ai kõnõlda,” Ja viil, ku´ kiä ütles, õt ,,Kristos vaskres”, sis üldäs: ,,Vaistina voskres” ja: ,,Tavai jaitso!”