Vanasti elanud Vastseliina linnuses sõjakas isand, kes oma elukoha lasknud hästi kindlaks teha. Mitmel puhul piiratud linnust, kuid alati asjata. Lahkujatele kõlanud müüridelt kalk naer järele. Oma lossi kaitsmine tundunud isandale mõttetu ajaraiskamisena, olid ju müürid kõrged, kraavid sügavad ja ustav meeskond valvel. Igavuse peletamiseks hakanud ta kord lähemal, kord kaugemal sõjakäikudel käima. Asemikuks määranud ta pikematel äraolekutel oma tubli teenri.
Kord annab isand jälle käsu raudriided läikima lüüa, mõõk vahedaks ihuda ja hobune saduldada. Kavatseb kaugele kihutada, Rooma linna ratsutada, sealt üle mere muhameedlasi nuhtlema minna. Arvab, et enne paari aastat tagasi ei jõua. Kutsub teenri, annab juhatusi ja õpetusi, lõpuks ulatab väikese karbi ja hoiatab: “Pea seda öösel padja all ja päeval põues, hoia kui silmatera ja valva kui kõige kallimat varandust. Tulen koju, annad karbi mulle isiklikult kätte. Ainult passi peale, et sina ega keegi teine kaant avama ei kipuks. Kättemaks ei jää tulemata!“ Teener tõotab käsku täita, isand kappab sõtta. Nädal kulub nädala järel, nädalatest saavad kuud, kuudest aastad. Iga päev kaalub teener kallist karbikest peo peal, üha kasvab uudishimu. Lõpuks võidab himu hirmu. Salamahti võtab teener õuenurgas karbi põuest, piilub õige natukene kaane alla. Ei seda oleks tohtinud teha – vurinal lendab laekakesest välja lind, teeb paar tiiru lossi kohal ja vuhiseb siis noolena minema.
Mis nüüd teha? Tõotus murtud, usaldus purustatud, kättemaksuhirm närib ussina südant. Samal õhtul kihutab isand vahule aetud hobusel koju, kargab sadulast, ise üleni verine, nägu surnukahvatu. Kohkunud teener tõttab isandale vastu, pakub kosutavat kalja, kutsub kümblust võtma, haavu tohterdama.
Ei ole isandal aega tühja-tähjaga tegelda. Käratab teenri peale: „Miks sa mu keelust üle astusid? Kuidas tohtisid sa lindu vabadusse päästa? See lind on minu vihamees – lendas üle mitme mere minuga võitlema, saigi minust jagu. Kõik sinu süü!“ Enne veel kui teener jõuab vabanduseks suud paotada, välgatab mõõk ja pea lendab ainsa ropsuga nurka. Tagasi vaatamata ratsutab pahane isand väravast välja, ei jäta endale asemikku, ei anna linnuse kaitsjaile käske ega korraldusi.
Varsti läheb jutt laiali – Vastseliina jäänud isandata, kaitsemeeskond laaberdab niisama mööda külasid ringi, on end rasva söönud, laisaks ja lodevaks läinud. Kuulevad sellest ka kunagised Vastseliina piirajad. Paras aeg kaotust tagasi tegema minna. Peagi jõuab väesalk samade müüride alla, kust kunagi häbiga taganetud. Suurtükid pannakse tööle, kuulid lendama, sõjapasunad hõikama. Ei mingit vastu laskmist. Minnakse väravate juurde, need on pärani lahti. Tungitakse linnusesse, nähakse siin-seal mõnda magavat sõjasulast, notitakse maha. Ei leia Vastseliina keldritest enam suurt midagi, kaitsemeeskond on kõik nahka pistnud ja maha müünud. Lossile pannakse tuli otsa ja selleks korraks on sõjakäik lõppenud.
Juba limpsivad viimased leegid katuseid, juba hakkavad suitsupilved vähemaks jääma, kui äkki kihutab lossiisand kohale. Mõned võõrad sõdalased, kes veel tulekahju vahtima jäänud, piiravad nüüd tulija ümber, ähvardavad piikide ja kahekäemõõkadega. Vana sõjamees nagu ärkab, ajab end sirgu, haarab mõõga, lahmib nii, et pead kahekaupa lendavad. Pääseb kuidagiviisi minema ja jätab linnuse saatuse hooleks. Kuid ei ole ta endagi edasine käekäik kiita – ruttab sõjast sõtta, otsib unustust ja leiab surma.
Vastseliina linnust lõhuvad tuuled ja taevaveed, inimesed veavad sealt koormate kaupa kive ehitustöödeks. Aga rahvasuu ei vaiki. Vanainimesed teavad rääkida, et iga seitsme aasta tagant jaaniööl tulevat Vastseliina isand musta täku seljas kunagist kodu vaatama ja endist hiilgust taga nutma. Seisvat mõnda aega varemete kohal ja kaduvat siis korraga nagu maa alla...
