Tsäimaja.

Kel Setumaale asja, minge kindlasti Seto Talumuuseumis asuvasse Seto Tsäimajja. Eurorahade toetusel valminud korralik palkmaja tasub külastamist. Pole karta, et seal kõik eurolik välja näeb. Kaugel sellest! Korralikud puidust lauad, pingid ja toolid, nurgas konutab suur setu ahi. Heegeldatud pitsidega linikud oleks nagu vanaema tehtud. Rahvast on pidevalt murdu, sest siia kanti külla tulnud rahvas tahab kindlasti ka suu seks teha. Omainimesi siin väga palju ei kohtagi, kuigi võiks ju.

Ja siis veel see toit! Menüüd lugedes itsitad alguses kõvasti, sest ega iga külaline siis kohe Setu murrakut valda. Kui ka pika punnimise peale tegelikult aru saad, tasub tublidelt tanudes näitsikutelt igaks juhuks selgitusi juurde küsida. Nemad aitavad teid igal juhul ja puhuvad muudki mõnusat juttu juurde.

„Paks pudõr“, „suulliim“, „ubina vai mar’a piirak“ kõlavad ennastunustavalt huvitavalt. Kui need on maitstud, on järg „küümne tsäi“ ja sõira käes. No kes see siis ikka Setumaal sõira mekkimata jätab! Seeneajal on siin võimalik maitsta kõiksugu puravikuroogi. Meeles tasub pidada, et setude meelest polevat kukeseen üldse seen. Süües saab ka selgeks, kust tuleb see jõud, mis laseb setu naistel seitsme kilogrammi raskust suurt sõlge (ja lisaks hunnikut hõbekette) oma rinnal kanda.

Rahvuslik söögimaja kõige sinna juurde kuuluvaga on tänapäeval väga teretulnud nähtus. Setud on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Kuhu jäävad virulaste, eestlaste või kohvilähkrite söögimajad? Kõigil teil ju toredad retseptid ja söömistraditsioonid olemas! Võtke ometi ette ja tehke ära! Kodulähedane toit on praegu üle maailma üks väga moekas asi.