Vastseliina ime

Riia peapiiskop Vromhold de Vifhuseni 1354. aasta jaanuaris Avignoni paavst Innocentius VI-le kirjeldus „Vastseliina imest“:

Nimelt nähtud vahel kahte ebamaist valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas ja kolmandat sealjuures küünlaga põlvitamas (valge rüü ja puuristi paigutamine altarile osutab tsistertsastlastele jt. nendest inspireeritud ordudele).

29. augustil 1353. a Ristija Johannese pea maharaiumise päeval, nägi seda supliigi kirjutajate andmetel juba mitu inimest. Algul üks, siis kaks ja lõpuks kolm inimest tunnistasid, et olid toimingut näinud ja ilmutised laulnud pealegi paastuaja vaikse nädala alguse teenistuselaulu Ramis palmarum. Sellest kuuendal ööl (4. septembril) hakanud kabelist kostma kütkestavaimat meloodiat (armonia suavissima) ja läbi riivistatud ukse säranud imelist valgust. Esmalt avanud ukse kapellaan, seejärel linnusepealik ja kogu tema poolt kabelisse käsutatud meeskond. Selle peale oli küll muusika lakanud, kuid kahe üleloomulikult heledalt põleva küünla valgel oli vakatanud sõjameeste ees avanenud iseäralik vaatepilt: varem kõvasti seina külge kinnitatud altaririst seisis vabalt altarikividel püsti (in alatari medio super lapidem erectam), ilma et miski seda toetanud oleks. Ja sinna ta jäi – juba reliikviana, mida linnusemeeskond hoolikalt valvas.

Aldur Vunk, „Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti Keskajal“. 2005 (lk.302)