Eestimaa...See on avatud olemise mererannad ja üksi olemise muinasjutu metsad,see on kevadine rändlinnuputus ja sügisene värviuputus,see on romantiline suveöövalgus ja pimestav härmatis talvepäevades.See on veel tuhat asja...Rändaja teed on siin otsatud...

вторник, 2 марта 2010 г.

Vareskaer Leymus arenarius.


Kõrgus: 60-120 cm

Õied: rohekad või pruunikad karvased ohtetud pähikud

Kasvukoht: liivased mererannad, luited

Vareskaerte perekonna ainsa loodusliku esindaja teaduslik nimi on liiv-vareskaer. See taimeliik on meie liivaste mererandade tüüpilisemaid kõrrelisi. Teda on teistest liivarannal leiduvatest kõrrelistest kerge eristada sinakasrohelise tooni, jäigavõitu lehtede ja tugeva varre järgi. Tihti kasvab ta ligi meetri kõrgusena suurte kogumikena. Vareskaer õitseb juunis-juulis. Õied asuvad vähemmärgatavates rohekates või pruunikates pähikutes. Taime sinakas toon tuleb sellest, et ta on kaetud vahaja kihiga. Selline kiht aitab takistada vee liigset auramist. Kuigi merevesi ajuti rannaliiva ohtralt immutab, kuivab liiv ometi kiiresti läbi. Liivarannal on taimi näha hõredalt. Peale suure soolsuse ja kuivuse takistab taimede levikut siin see, et liivapinnas ei püsi paigal. Lained ja tuuled liigutavad seda. Kui liiv edasi liigub, mattuvad juba juurdunud taimed liiva alla või paljastub nende juurestik. Kuid vareskaera risoomid on hästi pikad ja hargnevad. Seal, kus vareskaera puhmad kor juba kanda kinnitunud, hoiavad nad liiva paigal. Kui liiv enam edasi ei liigu, saavad samas paigas kasvama hakata teisedki taimed. Vareskaera omadust peatada liikuvaid luiteid on vahel ära kasutanud inimene. Vareskaera taimi istutades on taltsutatud liivaluidete kulgu ning saavutatud seda, et varem elutud liivaväljad on kattunud rohelusega.

Комментариев нет:

Отправить комментарий