Rannik ja saared.

Maakerge ja ranniku pinnavormid

Eesti territoorium kuulub geoloogiliselt Skandinaavia kerkealasse. Meie ala loodeosas (Kõpu poolsaarel) on maapinna kerkimise amplituud tänapäeval kuni 2,5 mm aastas. Tänu selgelt valdavale kerkimistendentsile võib nii Rootsis kui ka Eestis vanu rannamoodustusi leida nüüdisrannast kaugel maismaal. Seejuures on vanemad rannamoodustised tänapäevasest merepinnast kõrgemal ning rannajoontest kaugemal.

Neotektooniline maatõus on olnud Eesti suurim loodeosas, kuna kirde- ja edelaosas kerkimisamplituudid vähenevad. Seetõttu võib Iklas Läänemere kõiki rannamoodustusi leida 2,5-5m vahemikus üle merepinna.

Loode- ja Põhja-Eestis jätkub maapinna kerkimine veel tänapäevalgi. Sellise tendentsi jätkudes võib lähematel aastatuhandetel (u. 4000 a. jooksul) prognoosida Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu saare liitumist ning ühinemist mandriga. Praegustest saartest loode ja lääne pool kerkivad aga uute saartena merepõhja kõrgemad osad.

Läänemere põhjaosas on rannik kaljune ning merest kerkivad arvukad kaljusaared. Eesti põhjarannikut, Gotlandi ja Ölandi saart läbib lubjakivist pank – Balti klint. Mere lõunaosale on iseloomulikud madalad liivarannad. Eesti piireski leiab järsu pankranniku kõrval madalaid liiva- ja kliburandu. Paljudes kohtades on lained kruusa ja veerise rannavallideks kuhjanud. Piki Liivi lahe rannikut kulgevad aga Eesti suurimad luited. Need on tuule poolt kõrgeks kuhjatud mereliivavallid. Kõrgemad neist kujunesid aastatuhandeid tagasi ja nende kõrgus ulatub mitmekümne meetrini. Madalad peamiselt kruusast ja veerisest koosnevad kuhjatised on rannavallid ja neid võib olla rannas mitu riba. Kõige veepoolsem rannavall on pidevas muutumises, kuna teda mõjutab lainetus.

Meremärgid

Meremärgid paigutatakse kaldale või vette, et hõlbustada laevade juhtimist ja tagada sõiduohutust. Tavalised märgid on tuletorn, tulepaak, paak, tulelaev, poi ja tooder. Tulepaak on lahtise trepi või redeliga sõrestikehitis, milles põleb märgutuli, paak on rauast, kivist või puidust ehitis, millel paikneb, kolmnurga, nelinurga vm. kujutisega puitkilp. Tulelaev ehk ujuvmajakas seisab ohtlikus kohas või laevasõidutee sihil ankrus. Tulelaeval on valgus- ja helisignalisatsiooniseadmed, uuemail tulelaevadel ka raadio- ja ultraheliaparatuur. Poi on veepinnal ujuv õõnes keha, tooder koosneb ujukist ja sellel seisvast püstlatist. Nii poi kui ka tooder on ankurdatud veekogu põhja ja tähendusekohaselt värvitud. Toodri tipus paikneb tema tähendust märkiv korv või rõngas. Enamikul poidel on plinkiv märgutuli, osal ka heliseade (sireen, vile) ja reflektor (raadiolokatsiooniks). Poid ja toodrid näitavad põhiliselt, kumba kätt või millise ilmakaare poole nad tuleb möödudes jätta, et laev ei sõidaks takistusele otsa.

Eestis on mitmeid kuulsaid tuletorne. Näiteks Kõpu, Sõrve, Ruhnu, Keri ja Abruka.