Merevaik.

Seda hõlpsasti töödeldavat ainet, mis kandis nimetust "merekuld", on leitud vanimatestki haudadest: helmestena, keedena, ripatsitena ja rinnanõeltena, mõõgapidemete panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena.

Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. Veel rooma kirjanik Plinius teab rääkida kreeka teadlasest Nikiasest:

"Nikias pidas merevaiku omapäraseks päikese mahlaks. Tema arvates põrkavad kiired läänes kõvemini vastu maad ja neist eritub rasvast higi. Selle uhuvad ookeani vood Germaania randa."

Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui poolteist aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane arvas:

"Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud merevaht, mis on õhu käes ning päikesekuumuses kuivanud ning ütlemata kõvaks kivistunud ..."

Alles 1767. aastal kirjutas Samuel Bock raamatu, milles ta tõestas, et merevaik pole midagi muud kui kivistunud puuvaik. Igatahes vaik, nagu me tänapäeval teame, mida higistasid neljakümne või rohkem miljoni aasta eest välja Põhja- Euroopa troopikataimestiku ammu väljasurnud männid. Mõnelegi merevaigu tükile väärtust lisavad putuka-ja taimejäänused toovad sõnumeid kaugest ürgajast, millal kujunesid mäed, mis veel tänapäevalgi meie maa palet kujundavad, mil imetajad hakkasid hiidsauruste üle võitu saama ja millal olid veel haljad need metsad, mida tänapäeval pruunsöena kaevandatakse.

Nii et midagi muinasjutulist on merevaigus siiski. Ent sellest vaid möödaminnes. Merevaik, mida kreeklased elektroniks nimetasid, äratas erilist tähelepanu nähtuse läbi, mis ilmnes alati, kui teda läigestamiseks hõõruti. Avastuse, et elektron pärast villase lapiga hõõrumist riidetükikesi, juukseid või niiti külge tõmbas, tegid tõenäoliselt kreeka naised, kellel niisuguseid kalleid ehteid oli.

Elektronil oli magnetiidi jõududega võrreldav omadus. Mõlemaid uuris Thales Mileetosest. Kuna ta materialistliku loodusfilosoofina jumalikesse jõududesse ei uskunud, otsis ta selle nähtuse loomulikku seletust, mis tal küll leidmata jäi. Avastatud oli seega ainult omadus ja antud oli nimi - elektron, mis palju hilisemal ajal sai kogu füüsikas üheks tähtsamaks mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole.

Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled. Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti.

Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust, avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus, ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica.Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter.

Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad said selle jälile, et hõõrumisega pidi miski kusagil kogunema, salvestuma, mis pärast väljendus kas külgetõmbejõuna või ülehüppava sädemena. Oli aineid, mis sädemete andmiseks eriti hästi sobisid, teisi, mis seda üldse ei teinud või tegid erisugusel määral, oli neidki. mis külge ei tõmmanud, vaid eemale tõukasid. Prantslane Dufay tegi viimatimainitud tähelepanekust järelduse, et ilmselt pole olemas mitte üksainus üheliigiline, vaid kahesugune jõud. Ta avastas, et villaga hõõrutud klaaspulgas tekib teistsugune elekter kui kassinahaga hõõrutud kirjalakis. Ühesugused liigid tõukuvad, erisugused tõmbuvad. Tänapäeval nimetame neid ilminguid positiivseks ja negatiivseks.