Läänemere elukooslus.

Vee soolsus

Läänemeri on riimveeline veekogu. Riimveelised veekogud on madala soolsusega. Läänemere vee soolsus on avamerel 6-8% ja lahtedes 2-3%. Suurte jõgede suudmealade juures on vesi peaaegu mage. Soolase ookeaniveega kohastunud mereloomadel ja -taimedel on riimvees raske elada. Nad jäävad ookeanis elavatele liigikaaslastele kasvus alla ja nende liikide arvgi on riimveelises meres väike. Niisamuti on Läänemeres keeruline toime tulla magevee-elanikel, kes ongi koondunud peamiselt jõgede suudmealadele.

Läänemeri saab oma vee rohkete siia suubuvate jõgede magedast veest ja Taani väinade kaudu Läänemerre tungivast soolasest ookeaniveest. Peamise osa jõeveest mere idaosas annab Neeva Venemaalt, Eestist lisandub Narva, Pärnu, Kasari jt veerikaste jõgede vesi. Mageda vee hulk meres kasvab ka rohkete sademete ja suhteliselt väikese auramise tõttu.

Merre kogunev magevesi liigub pindmistes kihtides läbi Taani väinade ookeani, tihedam ja raskem soolane vesi püsib põhjakihtides. Läänemerele ongi iseloomulik vee kihistumine – pealpool mage, sügavamal soolase vee kiht. Pidev veevahetus mere ja ookeani vahel on nõrk, sest madalad Taani väinad takistavad seda. Vaid suurte läänekaarte tormidega paiskub Läänemerre palju soolast hapnikurikast ookeanivett, mis seguneb põhjakihtides püsinud mereveega. Nii paranevad vee omadused kogu mere ulatuses. Vee hapnikusisaldus on oluline kogu mereelustikule. Läänemere keskosa sügavamates osades on aga hapnik kadunud ja suured alad merepõhjas muutunud elutuks.

Toitained

Merevette kantakse toitaineid näiteks jõgede kaudu. Toitainete rohkusest sõltub ka mereelustiku mitmekesisus. Läänemere lõunaosas on toitaineid rohkem kui põhjaosas. Kuna põhjaosa jõed on ise toitainevaesemad kui Eestist Läänemerre suubuvad jõed. Toitaineid on rohkem mere madalates osades. Ka inimene aitab kaasa mere toitainete suurenemisele. Näiteks kandub Neeva jõest Soome lahte palju puhastamata heitvett ja seega ka palju toitaineid. See vesi sisaldab ka teatud mürke, mis mõjuvad halvasti Läänemere elustikule, eriti kaladele. Rootslased ei soovita seetõttu süüa palju Läänemere kala. Samuti tekitavad saastunud vee toitained madalas vees palju vetikate vohamist, eriti ohtlikud on rohevetikad.

Lainetus

Läänemerel ei teki kunagi suuri torme ega orkaane. Küll aga on tekkivad lained vahel takistanud normaalset laevaliiklust. Meie laevad on küll ehitatud tormikindlateks, kuid üksikutel juhtudel on siiski torm ka laevu hukutanud. Suurim laevakatastroof Läänemerel oli 1994. aasta septembris. Püsivad ühesuunalised ( peamiselt läänekaarte tuuled) tuuled tekitavad ka madalatel rannikualade üleujutusi. Viimane suur üleujutus toimus Eestis 2005. a. jaanuaris. Veetasemete äärmusjuhtumitel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme.

Lainetuse tegevus kujundab tihti ka mereranda. Lõhkudes ka mõnikord puid ja hooneid. Seetõttu ei tohi ehitada hooneid lähemale kui 100 meetrit tavalisest veepiirist. Lained kujundavad ka luited.

Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel kümne, Soome lahes kuue ja Liivi lahes kolme–nelja meetrini.