Loomad.

Räim Clupea harengus membras.

Tunnused:

Kiilukujuline kala, sabauim tugeva sisselõikega, soomused hästi õhukesed ja kergesti eemalduvad, küljejoon pole nähtav. Kiilusoomused kõhu serval pole teravad nagu kilul. Keha külgedel hõbedane läige, selg sinakasroheline, hallikat või sinakat tooni varjundiga. Eristatakse kahte sesoonset rassi – kevad- ja sügisräime. Kevadräime pea on kõrgem ja pikem ning silmad suuremad kui sügisräimel. Kevadräimel on rohkem kiiljas, sügisräimel käävjas kehakuju.

Mõõtmed:

Räimesaakides on põhiliselt 10-18 cm pikkused ja 12-45 g raskused 2-4 aasta vanused kalad. Aeg-ajalt satub püünistesse üksikuid väga suuri, eriti kiiresti kasvavaid hiid- ehk röövräimedeks muutunud isendeid, kelle pikkus võib ulatuda üle 40 cm.

Levik ja elupaik:

Merekala, kes liigub avamerel suurtes parvedes, mis koosnevad üheealistest kaladest. Räim on kindlasti üks meie tuntuimaid kalu, kes on rannarahva ja üldse eestlase toidulaual olnud juba mäletamata aegadest. Kui silgutünn oli sahvris, võis pere end kindlamalt tunda – soolane leivakõrvane oli käepärast.

Kevadräim koeb aprilli teisest poolest juulini, sügisräim augustist septembrini. Kleepuv mari heidetakse põhiliselt puna- ja pruunvetikatele paarikümne meetri sügavusele. Olulisim toit räimedele on plankton, end nad söövad ka kalavastseid. Röövräimed ehk hiidräimed toituvad sagedamini kaladest. Kui veetemperatuur langeb alla kahe plusskraadi, lõpetab räim toitumise, mistõttu mõnedes lahtedes elavatel kaladel võib talvel esineda nälgimisperioode.

Räimed, sageli koos kiludega, teevad ööpäevaseid vertikaalseid rändeid, tõustes öösel pindmistesse veekihtidesse. Räimele sarnaseim liik meie vetes on kilu (Clupea sparttus balticus). Räimest eristavad teda teravad kõhuserva soomused. Kilu kõht on näpuga piki kala kõhu serva saba poolt pea suunas libistades kare, räimel aga siledam.

Räime püütakse peamiselt nootade, muu hulgas ka jäänoodaga, ning mõrdade, võrkude ja räimeõngedega.