Eestimaa...See on avatud olemise mererannad ja üksi olemise muinasjutu metsad,see on kevadine rändlinnuputus ja sügisene värviuputus,see on romantiline suveöövalgus ja pimestav härmatis talvepäevades.See on veel tuhat asja...Rändaja teed on siin otsatud...

вторник, 2 марта 2010 г.

Eesti Meremuuseum.





Meremuuseum loodi Veeteede Valitsuse sihtasutusena, et jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit ning seda eelkõige tänu vanade meremeeste initsiatiivgrupile (kaptenid Madis Mei, Evald Past ja A. Heinmaa, August Gustavson, Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik), kes kasutasid oskuslikult ära võimalused, mida riik ja ühiskond neile sel ajahetkel võimaldas. Midagi ei teki aga tühjale kohale, sest ajalooliselt huvipakkuvat meresõidu alast materjali oli hakatud koguma juba 1920.- ndate aastate lõpul ning ka 1929.aasta Põllumajandusnäituseks osteti mõningaid mudelid. 2. septembril 1931.a. ilmus ajalehes "Päevaleht" ülekutse merendusainelise vanavara kogumiseks ja selle toimetamiseks Veeteede Valitsusse. Huvitavamad esemed pandi samas ka kahte väikesesse tuppa vaatamiseks välja. 24. detsembril 1934.a. andis Veeteede Valitsuse direktor välja käskkirja Sihtasutus Meremuuseum loomiseks alates 1. jaanuarist 1935 ning selle juhatajks määrati kapten Madis Mei. Ekspositsiooni jaoks eraldati avarad ja kõrgete lagedega ruumid Kesklinna sadama Baikovi kaldapealsel (seal, kus praegu on reisilaevade D-terminaal). Pidulik avamine toimus 360 inimese ja Riigivanema osavõtul 23. veebruaril 1935.aastal. Kahjuks sai muuseum rahulikult toimida vaid napilt viis aastat, sest peale nõukogude okupatsiooni algust anti 4. novembril 1940.aastal Eesti Riikliku Merelaevanduse ülema poolt välja käskkiri selle likvideerimise kohta sadamas ning üleviimisest Mereklubi ruumidesse Uus-Sadama tänaval. 17. detsembril 1940.aastal suri muuuseumi asutaja kapten Madis Mei ning uueks direktoriks määrati endine jäämurdja "Suur Tõll" kapten Benjamin Valter. Segased ajad ja sõda viisid aga hoopiski selleni, et muuseumivarad pakiti ning viidi õnneks (vana hoone hävis sõjas täielikult) hoiule Kiek in de Köki torni keldrisse. Peale sõda saigi varade ametlikuks hoidjaks Tallinna Linnamuuseum, osa sattus ka Haapsalu ja Saaremaa koduloomuuseumidesse. 18. augustil 1959.a. loodi Linnamuuseumi juurde kahe töötajaga (Viktor Tõnissoo ja Helge Peterson) Mereasjanduse ajalugu käsitlev osakond, kes koondasid varad Mereklubisse. 1960. juulis - augustis korraldati Tallinnas Harju tänaval praeguse Eesti Ühispanga teenindussaalis näitus "Eesti ja meri". Peale edukat näitust saabus aasta pärast ka ametlik iseseisvumine kui kultuuriministri käskkirjaga taasloodi alates 1. juulist 1961.a. Eesti Riiklik Meremuuseum ning selle direktoriks sai Ants Pärna. Uute ruumide leidmine ja ekspositsiooni valmimine võttis aega ning külastajatele avati muuseum aadressil Pikk tänav 70 alles 22. oktoobril 1965.aastal. Ekspositsioon oli aga üsna kokkusurutud ja väikesemahuline, sest enamat ei võimaldanud ruumid, mis paiknesid suurtükitorni Paks Margareeta kõrvalhoones. Kohe oli selge, et tuleb renoveerida ja kasutusele võtta ka tühjana ja ilma katuseta seisev võimas torn. Kõik ei läinud aga nii kähku, kui loodeti ja lõplikuks tõukejõuks sai hoopiski 23.oktoobril 1974. aastal ROK - i poolt tehtud otsus pidada 1980.aasta olümpiamängud Moskvas. Kuna regatt pidi toimuma Tallinnas, siis nähti ette ka mitme hoone restaureerimine vanalinnas - nende hulgas ka Suure Rannavärava kompleks Meremuuseumile. 26. detsembril 1977.aastal muuseum suleti ning järgmise aasta algul saabusid Poola restauraatorid firmast "Budimex". Ehitustööd siiski venisid ning Olümpiamängude ajaks oli võimalik välja panna vaid ajutine näitus, lõplikult avati muuseum aga 27. aprillil 1981.aastal.

Комментариев нет:

Отправить комментарий