Laule merest.

MERE KOHAL SÄRAB TAEVAS

Mere kohal särab taevas
taevas see on tähti täis.
Palju tähti alla langes,
palju rohkem alles jäi.

R: ütle meri, mu meri,
miks sa siia mind tõid?
ütle meri, mu meri,
kas ma lahkuda voin?

Mere kaldal liivaluited,
luited need on jälgi täis.
Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis?

Merevetel sõitvad laevad,
palju laevu merre jäi.
Mere kohal särab taevas,
taevas see on tähti täis

Purjedes oli lust.

Siis purjedes oli meitel lust
kui koveras oli laevamast :,:

Maal igauks laeb puhkama,
peab madrus masti ronima :,:

Kas olgu torm voi pime oo,
vaat mastis seal on ikka too :,:
Uks madrus kurivaim kuukkus vette,
ei teda saa sealt enam katte :,:

Ei seal pole haua andijat
ega kirikaial kandijat :,:

Seal havid haua annavad
ja sarjed sarki saravad :,:

Ja sarjed sarki saravad
ja kiisad kelmid kiidavad :,:

Et madrus kurivaim kukkus vette,
ei teda saa sealt enam katte

Nalju merest))).

Kord olid kaks meest paadiga kalastamas. Akitselt tõusis märu ja viis paadi kaugele avamerele. Varsti torm aga rauges ja peagi oli meri sile kui peegel. Ja siis, seitsmendal päeval, kui meestel oli janu ja nälg, tõmbasid nad veest mingi pudeli välja. Tegid selle lahti - pudelist ronis välja dzhinn ja ütles: "Noh, öelge oma soov!" "Tahan, et oleks õlut merena," poetas üks kähku. "Saab täidetud!" ütles dzhinn ja kadus. Mehed ootavad ja ootavad - õlut ei tule ega tule. Järsku märkavad - meri puha õlleks saand! Nüüd pahvatas teine mees: "No see oli sul küll kenasti välja mõeldud. Kuhu me nüüd hadad teeme, paati jah?!"

VALGED KAJAKAD KISAVAD RANNAL.

Valged kajakad kisavad rannal
punapaikese loojangu eel,
tuulekeerises jouavad randa
valged lained, mis murduvad teel.

R: Meri on, meri jaab, meri olema peab,
laine laksudes rannale loob.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained murinal randuvad siis :,:

Sinimeri, su vahusel pinnal
nakineide seal tantsimas naen,
ja meri on sunge kui hauas,
ei tahti seal vilkumas nae.

Nakineiu, sa punud mul parga
merelainete sugavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu umber sa armutult seod.

Sääl kaugel kaugel merel.

Saal kaugel kaugel merel on purjetamas laev
Laev kannab rasket koormat, ei ole tal sest vaev
Saal tuuri juures seisab noor priske merimies
ta kaega ratast poorab, tal kompass seisab ees

See suure uhke laevaga mis tugev mitme mastiga
laks uljalt ulgumerele, et jouaks onne jarele
Kui vaga, vaikne on minu rind kui maikuu ohtu vetepind,
siis kallim, kallim motle sa, sinu rinnal hingata on hea

Tuul puhub purjedesse, laev lendab edasi
see noormees vaatab ules, kuu paistab selgesti
Ja tema motted kaivad saal kaugel koduteel
kus jaand uks kena neiu tema jarel leinama

See suure uhke laevaga..

Kus jaanud isa, ema ja tutvad, sobrad koik
Kus haljad metsad murud ja laululinde koor
Ja mitu tuhat lille on oitsmas aasadel
seal aedas lehtpuu vilus oli ilus kondida

See suure uhke laevaga..

Nuud olen kaugel merel, meel kurb ja rahutu
Minu umber merelained, kui kole motelda
Oh joua laev ja rutta nuud kiirelt edasi
Et saaksin sadamasse ja kallima rinnale

Leiti meteoiidikraater.